Sünonüüm
lat. peaaju, Kreeka. Aju on selgroogsete kõige olulisem organ ja moodustab keskosa kõrgema juhtimiskeskuse närvisüsteem.
See reguleerib kõiki teadlikke ja teadvustamata funktsioone ja protsesse. Aju on ka selgroogsete kõige arenenum organ, kuna selle suur hulk võrku ühendatud neuroneid (inimestel 19–23 miljardit) võimaldab tal töödelda ja hinnata keerukat infosisu ning kohandada selle sisuga (käitumisega) füüsilist reaktsiooni. Lõpuks, kuid mitte vähem oluline, on aju võimeline salvestama ja meenutama kogemusi ja mälestusi.
Keskse lihtsaimad protsessid närvisüsteem on ühendatud nn refleksiradadel. Nende eeliseks on see, et nad suudavad teavet töödelda suhteliselt kiiresti ja neid ei pea ajukoore kaudu tajuma. Nende hulka kuulub näiteks süda määr, hingamine, õpilane reaktsioon ja muidugi ka põlvekedra kõõluse refleks, mis on reflekskatse jaoks kohustuslik.
Need refleks moodustavad kaasasündinud kaitsereaktsioonide aluse ja võimaldavad organismil oma keskkonnaga kiiresti kohaneda. Näiteks kui valgus on liiga tugev, on õpilased kitsendatud, et vähendada võrkkesta valguse esinemist. Viimaseks, kuid mitte vähem tähtsaks on võime õppida õpitud sisu ja seda rakendada või seda hinnata ja rakendada on kindlasti aju üks olulisemaid kognitiivseid funktsioone.
Bioloogiliselt võib öelda, et aju on pidevas muutumises ja moodustab pidevalt uusi ühendusi närvirakkude vahel, nii et jämedalt öeldes on meil päeva lõpuks „teistsugune“ aju kui see, millega me ärkasime. See tähendab, et iga uue ühendusega, mis meie närvirakkude vahel tekib, luuakse potentsiaalne uus inforada, mille kaudu saab töödelda uut ja vana sisu. See võime teavet omastada, töödelda ja rakendada muudab inimese aju kõige keerulisemaks organiks, mida teame.
Aju funktsioonide spekter ulatub seega lihtsustatud refleksiprogrammidest (mis on olemas igal madalamal eluvormil) ja kaasasündinud käitumisest kuni kõrgelt arenenud kognitiivsete protsessideni, nagu mõtlemine ja õppimine. Inimese aju võib jagada kaheks ajupoolkeraks. See kaalub 2–1245 grammi (inimestel) ja koosneb peaaegu 1372 miljardist närvirakust ja rakkudevahelisest koest.
Aju on kaetud kolju (nn neurokranium) ja eraldatakse nn näo koljust (viscerokranium). Aju hõljub tserebrospinaalvedelikus, mida nimetatakse ka tserebrospinaalvedelikuks, mille moodustab põimikpõimik. See toimib toitva keskkonnana ja kaitsena ajus liikumise eest kolju.
Aju ümbritseb ka meninges, millel on ka kaitse- ja toitumisfunktsioon. Aju pinnal näete nn Gyry ja Sulci (mähised ja orud). Need suurendavad aju pinda nii, et mitu närvirakku mahub ühte ruumi, nimelt kolju.
Nii saaks aju jõudlust tõsta ilma, et kolju peaks sellega koos kasvama. Aju saab jagada pealiskaudselt erinevateks sagariteks, millest mõned moodustavad nii neuroanatoomilised kui ka funktsionaalsed piirid. Nende hulka kuuluvad otsmik (otsmikusagar), parietaalne (parietaalne sagar), kuklaluu (kuklasagar) ja ajaline (temporaalsagar).
Nendes lobe piirkondades asuvad olulised keskosa funktsionaalsed keskused närvisüsteem, nagu kõne- ja meelekeskused (parietaalne sagar), kuulmiskeskus ja ürgsete ajamite ja tunnete iste (ajutine sagar) ja nägemiskeskus, mis asub kuklasagaras. Otsmikusagaras on motoorikakeskused, kõrgemad kognitiivsed keskused (mõtlemine, otsustamine), käitumise asukoht ja tungid (“idee päritolu”). Nende keskuste keeruline koostöö ning võime individuaalselt mõelda ja planeerida eristab inimesi teistest selgroogsetest.
Need erilised võimed kajastuvad loomulikult ka erinevate selgroogsete aju karedas anatoomias. Ajud erinevad suuruse ja kuju poolest ning on paljudel juhtudel kohandatud ka eriülesannete täitmiseks. Näiteks on haistmis- ja kuulmiskeskused koertel eriti väljendunud ja tunduvalt tundlikumad kui inimeste meeled. Iga liik, hoolimata sellest, kui kõrgelt arenenud see on, peab looduses ellu jääma eriliste võimete kaudu. Need võivad olla ka füüsilist laadi. Kuid meeli edasine areng, mis lõpuks võimaldab suhelda keskkonnaga, on oluline protsess ja lõpuks osa looduslikust evolutsioonist.
