Anesteetiline gaas
Anesteetilised gaasid on anesteetikumid mida manustatakse hingamisteed ja neid levitatakse veri kopsude kaudu. Aineid saab jagada kahte erinevasse rühma. Ühelt poolt toatemperatuuril gaasilised ained, dilämmastikoksiid ja ksenoon ning teiselt poolt nn lenduvad ained anesteetikumid, mis on vedelal kujul, kuid neid võib manustada ka hingamisteed kasutades gaasistit.
Selle rühma ravimid, mida Saksamaal tavaliselt kasutatakse, on isofluraan, sevofluraan ja desfluraan. Dilämmastikoksiid või üldiselt naerugaas on sissehingatav anesteetikum, millel on ka a valuleevendav toime. Meditsiinis on naerugaas väheneb.
Seda kasutatakse sageli koos teistega anesteetikumid. Hambaravis mängib see jätkuvalt olulist rolli rahustina, näiteks murelike patsientide või laste puhul. Õige kasutamise korral on dilämmastikoksiidil vähe kõrvaltoimeid.
Intravenoosselt manustatud anesteetikumid
Enamasti kasutatakse anesteetikumi jaoks erinevate toimeainete rühmade kombinatsiooni. Teatud tingimustel võib aga juhtuda ka see, et anesteesiaks kasutatakse ainult intravenoosselt manustatud ravimeid (kogu intravenoosne anesteesia = TIVA). Selle põhjuseks võib olla anesteetiliste gaaside talumatus või teadaolevad ülereaktsioonid teistele ravimitele. Intravenoosselt manustatud anesteetikumide ainerühmas eristatakse erinevaid toimeaineid, millel on teadvuse piiramise ajal kehale erinev mõju.
Enne anesteesia nende ravimite abil, tuleb teha intravenoosne juurdepääs. Seejärel süstitakse ained vein kaasaegsete süstlapumpade abil. Nende süstlapumpade kasutamine võimaldab ainete kõige täpsemat manustamist, mis on üleannustamise korral märkimisväärse mõju tõttu märkimisväärne eelis.
Nn uinutid (unerohtu) vastutavad teadvuse kaotuse eest. Kasutatavad ravimid on tavaliselt propofool (fenooli derivaat (diisopropüülfenool, õlises suspensioonis)) või tiopentaal (barbituraatide rühm). Nad näevad ette magamisetapi ajal anesteesia.
Kuid neist üksi ei piisa anesteesia, kuna neil on ainult väike lihaseid lõdvestav funktsioon ja neil pole analgeetilist toimet. Valuvaigistava toime saavutamiseks antakse väga tõhusaid aineid, mis kuuluvad ainerühma opioidide. Eeliseks on lisaks nende valuvaigistavale toimele samaaegne vegetatiivse toime nõrgenemine refleks ja põhjustades a mälu vahe (amneesia) pärast protseduuri.
Kuna mõned anesteetikumid võivad põhjustada tõsiseid õudusunenägusid, on see mälu lõhe on tahtlik ja kasulik. Lõpuks lihasrelaksandid on osa intravenoosselt manustatud anesteetikumidest. Need ravimid takistavad impulsside edasiandmist aju lihasesse, põhjustades seega pöörduva halvatuse.
Lihasrelaksandid pole iga toimingu jaoks vajalikud, kuid siiski hõlbustavad intubatsioon. Propofool kuulub intravenoossete ravimite rühma narkootikumid ja see on anesteesia esilekutsumiseks kasutatav standardne ravim. See sobib hästi ka TIVA (kogu intravenoosne anesteesia).
See viiakse vereringesse läbi a vein ja see hakkab seal kehtima 30–40 sekundi pärast kestusega 5–8 minutit. Seda manustatakse operatsiooni ajal pidevalt. Propofool viib kehas teadvusekaotuseni.
Pealegi on sellel “amneesiline” toime, mis tähendab, et pärast operatsiooni ei toimu mälu perioodist, mille jooksul ravimit manustati. Lisaks nõrgendab see hingamisteid refleks in kurgus, mis on anesteesia jaoks soodne, viib languseni veri survet ja vähendab operatsioonijärgset riski oksendamine ja iiveldus. Propofooli süstimist peetakse sageli valulikuks, kuid ärkamist ja tuimastust pärast enesetunnet kirjeldatakse sageli meeldivana.
