Antikehade struktuur
Iga antikeha struktuur on tavaliselt sama ja koosneb neljast erinevast aminohappeahelast (aminohapped on kõige väiksemad valgud), millest kahte nimetatakse raskeks ahelaks ja kahte kergeks ahelaks. Kaks kerget ja kaks rasket ahelat on täiesti identsed ja on omavahel ühendatud molekulaarsete sildadega (disulfiidsillad) ja viiakse antikeha iseloomulikku Y-silooni vormi. Kerged ja rasked ahelad koosnevad konstantsetest aminohappelõikudest, mis on kõigi erinevate antikehaklasside jaoks ühesugused, ja varieeruvatest sektsioonidest, mis erinevad antikehade ja antikehade vahel (seetõttu on IgG-l erinev varieeruv sektsioon kui IgE-l).
Kerge ja raske ahela varieeruvad domeenid moodustavad koos antigeenide (mis tahes keha struktuuri või aine) vastava spetsiifilise antikehade. Konstantse osa piirkonnas on iga üksiku antikeha jaoks teine seondumissait (Fc-osa). Kuid see ei ole mõeldud antigeeni jaoks, vaid on seondumiskoht, millega nad saavad seonduda teatud rakkudega immuunsüsteemi ja aktiveerida nende funktsioon.
Antikehade funktsioonid
Antikehad on struktuurid, mis koosnevad valgud, st valgud, mis on moodustatud immuunsüsteemi. Neid kasutatakse võõrrakkude struktuuride äratundmiseks ja sidumiseks. Nad näevad välja nagu "Y".
Kahe lühikese õlavarrega saavad nad võõraid rakke siduda. Kas nad kasutavad mõlemat või ainult ühte kätt. Kui nad kasutavad ainult ühte kätt, võivad nad teise käsivarrega seonduda teise antikehaga.
Kui see juhtub mitmega antikehade, nad kogunevad kokku ja makrofaagid saavad neid süüa. Seejärel lagundavad makrofaagid need kobarad ja hävitavad võõrrakud. Kui nad kasutavad mõlemaid õlavarsi, võivad nad kasutada oma alumist kätt otse teiste rakkudega seondumiseks immuunsüsteemi, näiteks T-abistajarakud.
Seejärel võtavad T-abistajarakud antikehad üles, lagundavad need ja lisavad võõrrakkude komponendid oma membraani. Nii vahendavad nad teiste immuunrakkude inforakkudena. Jämedalt öeldes aitavad antikehad võõraid rakke ära tunda ja võimaldavad neid teistel rakkudel hävitada. Seega toimivad nad omamoodi ühenduslülina immuunrakkude vahel.
Antikehad veres
Kui patogeen või muu võõras aine (antigeen) satub inimkehasse (nt naha või limaskestade kaudu), tunnevad selle esmalt ära ja seovad immuunsüsteemi “pindmised” kaitserakud (nn dendriitrakud) ja seejärel rändab sügavamale lümf sõlmed. Seal näitavad dendriitrakud antigeeni nn T-lümfotsüütidele, valgete klassi veri rakke. Seejärel äratatakse need abirakkudeks ja aktiveeritakse omakorda B-lümfotsüüdid, mis hakkavad kohe tootma antikehi, mis sobivad ideaalselt vastava antigeeni kahjutuks muutmiseks.
Need antikehad vabanevad vereringesse veri kui need on täielikult moodustunud, nii et füsioloogilise vereringega jõuavad nad kõikidesse kehaosadesse. Teine B-raku aktiveerimise võimalus on selles hõljuva B-raku otsene kontakt veri patogeeni või võõrkehaga, ilma et seda eelnevalt aktiveeritaks T-rakkude poolt. Veres vabanevad antikehad (neid nimetatakse ka immunoglobuliinideks) võib üldjuhul jagada erinevatesse klassidesse (IgG, IgM, IgA, IgD ja IgE) ning neid saab määrata vereproovi võtmise ja järgnevate laboratoorsete testide abil.
Kõik selle sarja artiklid:
