Lisaks on mitmeid meetodeid (näiteks Tweedle'i meetod), mis õpetavad last iseseisvalt magama jääma. Need kõik põhinevad sarnasel põhimõttel. Nimelt panna laps üksi ja ärkvel magama ning pärast rahustavat uinumisrituaali toast lahkuma. Nüüd, kui laps nutab, läheb ema pärast teatud ajavahemikke tuppa, mida pikendatakse järk-järgult (2 minutilt 15 minutile), et last lohutada (mitte kauem kui 2 minutit).
Selle aja jooksul ei lülitata valgust sisse ja last ei võeta voodist välja ega segata magamisest muul viisil (joomine, söömine vms). Need meetodid võivad vanematele väga stressi tekitada, sest neid tuleb enne soovitud tulemuse saavutamist mitme päeva jooksul järjekindlalt teha.
Kas lapsed magavad täna halvemini kui varem?
Praegu pole selle väite toetamiseks tõendeid. Sellest hoolimata on mõningaid tõendeid selle kohta, et lapsed magavad tänapäeval halvemini, kuna nad puutuvad sünnist alates kokku rohkem stiimulitega ja peavad neid une ajal töötlema. See aga tähendab ka seda, et enne lapse magamaminekut peaks olema võimalikult palju vaikust. Teisisõnu, et see on valguse, müra ja lõhn stiimulid.
Kuna tänapäeva vanemad kasutavad õrnemate kasvatusmeetodeid, on tõenäoliselt tavalisem, et nad kohtlevad lapsi nagu väikseid täiskasvanuid ega saa aru, et nad ei saa ise oma piire seada. Une mõttes tähendab see seda, et lapsed ei tea sageli isegi ega märka, et nad on väsinud. Juba ainuüksi hirmust millestki ilma jääda, vaevalt ükski laps vabatahtlikult magama läheks.
Igapäevase rütmi leidmiseks sõltuvad lapsed seetõttu vanemate abist. Vanemad ei peaks kartma paindumatust või isegi asjatult autoritaarset suhtumist selge ja järjepideva päevakavaga. Lõppude lõpuks on püsivus ja korrapärasus eriti olulised inimese organismi ja ka psüühika jaoks ning need annavad lastele turvatunde.
