Biomeetria: näita mulle oma silmi?

Sularahata maksmine mehitamata bensiinijaamas, automaatne sisseregistreerimine lennujaamas, tellimine arvutist - tänapäeval on paljud tehingud võimalikud ilma isikliku kontaktita. See muudab veelgi olulisemaks selle tagamise, et kõnealune inimene oleks selline, nagu ta end ütleb.

Terroriaktide ennetamine, turvaline internetipank….

Turvalisuse ja isikute kindlakstegemise üle on tuliseid vaidlusi peetud vähemalt kogu maailmas sagenevate terroriaktide ajast. Kuid need aspektid on olulised ka tavalises igapäevaelus - kes ikkagi tahab, et tema konto oleks tühi, sest keegi on saanud selleks volitamata juurdepääsu? Või teada saada, et teine ​​inimene on oma kulul mobiiltelefoni soetanud ja on nädalaid maailmas arveid maksmata helistanud?

Biomeetrilised rakendused

Ühe lahenduse lubavad meetodid, mis põhinevad biomeetrial (kreeka keeles: bios = elu, metreiin = mõõt), st füsioloogiliste või käitumuslike omaduste, näiteks sõrmejälgede mõõtmine, iiris mustrid või hääl. Seda saab kasutada üksikisikute tuvastamiseks (nende omaduste võrdlemisel inimeste rühma tsentraalselt salvestatud andmetega, näiteks kurjategijate puhul sõrmejälgedega) või isiku autentimiseks (tuntud ka kui kontroll).

Selleks salvestatakse üksikisiku asjakohased omadused kõigepealt masinloetava viitenumbrina, tavaliselt krüpteeritud kujul, ja iga autentimisprotsessi käigus kogutud andmeid võrreldakse selle viitega.

Siiani on võimalikud näiteks järgmised rakendused:

  • Juurdepääsuluba (krüpteeritud) andmetele, võrkudele, elektroonilistele teenustele, veebipangale jms; seni pole enamasti biomeetrilisi andmeid, kuid selleks kasutatakse PIN-i ja parooliga autentimist, üha enam ka elektroonilist allkirja
  • Luba siseneda teatud ruumidesse (näiteks kõrge turvalisusega tsoonides) või pääseda nendesse (näiteks seif).
  • Biomeetrilised ID-kaardid; Saksamaal on seadusega lubatud sõrmejäljed, käte või näo omadused.
  • Aja salvestamine, üksikute seadete automatiseerimine näiteks autos.