Diabeetiline neuropaatia

Mis on diabeetiline neuropaatia?

Diabeet mellitus ja sellega seotud valesti reguleeritud veri suhkru tase võib põhjustada mitmesuguseid tagajärgi kahjustavaid kahjustusi, mis võivad mõjutada praktiliselt kõiki kehaosi ja süsteeme. Eristatakse lühi- ja pikaajalisi sekundaarseid haigusi. Viimaste hulka kuulub ka närve (neuropaatia), mida, võttes arvesse selle põhjust, nimetatakse diabeetiliseks neuropaatiaks.

Umbes iga kolmas diabeet patsiendil tekib haiguse käigus diabeetiline neuropaatia. Kui see mõjutab ainult ühte närvi, nimetatakse seda diabeetiliseks mononeuropaatiaks, kui neid on mitu närve on kahjustatud, nimetatakse seda diabeetikuks polüneuropaatia. Enamasti mõjutab neuropaatia nn perifeerset närve, mis vastutavad lihaste liikumise ning naha ja sensoorsete muljete edastamise eest. Diabeetiline autonoomne neuropaatia on seevastu erijuhtum, kus siseorganite või sensoorsed funktsioonid on kahjustatud (nt südame düsütmia, sooleparalüüs, põie nõrkus or erektsioonihäired).

Seotud diabeetilise neuropaatia sümptomid

Diabeetiline neuropaatia võib avalduda mitmel erineval viisil, sõltuvalt sellest, milliseid närve see mõjutab. Enamasti esineb see närvidega seotud aistingute (“paresteesiad”) kujul, mis põhjustavad kahjustatud inimesel kipitust või põletamine aistingud. Vahel nn neuropaatiline valu esineb ka.

Mõjutatud inimesed kirjeldavad seda tavaliselt kui järsku tulistamist valu, sageli koos põletamine või kipitustunne. Seda valu sageli süveneb öösel ja röövib seeläbi haigestunult regulaarselt une. Harvadel juhtudel võib paralüüs või tuimus tekkida ka üksikute lihaste või nahapiirkondade korral.

Ehkki teoreetiliselt on diabeetilise neuropaatia võimalike sümptomite lai spekter, avaldub see haigus sageli teatud mustris: esimesena mõjutavad jalgu ja jalgu, kus kipitustunne põletamine aistinguid kogetakse korduvalt või märgatakse häiritud külma ja kuumuse tajumist. Aja jooksul lisanduvad korduvad tulistamisvalud (neuropaatiline valu) ning sümptomid levivad kätele ja kätele. Kui ka siis ei alustata sobivat ravi, võib haiguse edasisel kulgemisel tekkida jäsemete halvatus või tuimus.

Jalgade ja jalgade naha vähenenud tundlikkus võib põhjustada ka komplitseeritud sekundaarse haiguse: diabeetiline jalg. See viib esialgu jala kummalise väärkohtlemiseni. See on tingitud asjaolust, et raskus nihutatakse ebatavalisel viisil vastuseks jala kahjustatud sensoorsetele närvidele.

Haiguse progresseerumisel tekivad villid, marrastused ja muud haavad, ilma et patsient suudaks selle põhjust meelde jätta. Selle põhjuseks on diabeetiline neuropaatia: naha tundlikkuse vähenemise tõttu nihutatakse jalga harvemini ja raskust jalga erinevatesse osadesse. Nii avaldatakse pikema aja jooksul jala samale osale suur surve, mis võib põhjustada nahaärritust ja aja jooksul avaneda haavu. Diabeetilise autonoomse neuropaatia sümptomeid tuleb arvestada sellest sõltumatult. Nende hulka kuuluvad aeg-ajalt süda südamepekslemine või komistamine, vähenenud või suurenenud higistamine, kõhulahtisus ja kõhukinnisus, regulaarne täiskõhutunne koos röhitsemisega ja erektsioonihäired.