Diagnoos
Haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks on sisuliselt kaks võimalust diabeet insipidus. Mõlemal juhul mõõdetakse urinosmolaarsust, st uriini kontsentratsiooni. Ühelt poolt on arstidele kättesaadav nn janu test.
See põhineb aga patsiendi koostööl. Janu testis, mis vedeliku kadu tõttu peaks kesta maksimaalselt 24 tundi, ei esine hormooni suurenenud sekretsiooni (eritumist). ADH vaatamata dehüdratsioon (“Kehast kuivamine”). See sekretsioon oleks oluline tagamaks, et veri vedeliku tarbimine on liiga väike või puudub.
Teiselt poolt võib manustada ainet, mida nimetatakse desmopressiiniks. Sellel ainel on sama funktsioon kui hormoonil vasopressiinil (ADH). Seda meetodit saab kasutada tsentraalse ja neeru eristamiseks diabeet insipidus.
Seda seetõttu, et kui janutesti ajal ei tuvastata suurenenud uriini kontsentratsiooni, diabeet insipidust saab diagnoosida, kuid täpse alatüübi saab määrata ainult desmopressiini hormooni manustades. Kui neer ei reageeri sellele, st väga lahjendatud uriin eritub endiselt, põhjus peitub neer ise. See ei suuda veekanaleid paigaldada. Vastasel juhul, kui uriini kontsentratsioon on nüüd normaalne, on põhjus keskne, st hüpofüüsi. Siin hüpofüüsi toodab liiga vähe või üldse mitte ADH (diureetikumivastane hormoon).
Teraapia Diabetes insipidus
Diabeedi insipituse ravi erineb sõltuvalt haiguse vormist. On suhkruhaigus insipitus centralis ja diabeet insipitus renalis. Diabeedi insipitus centralis'e korral peitub põhjus hüpotalamuse või hüpofüüsi, kusjuures ADH (antidiureetiline hormoon) vabanemine on häiritud.
Diabeedi insipitus renalis korral peitub põhjus neerudes või täpsemalt distaalsetes tuubulites ja kogumistorudes. Siin ei saa ADH (antidiureetiline hormoon) enam oma toimet täielikult välja arendada. Selle häire põhjused võivad olla näiteks mürgistus või ravimid, samuti neerupuudulikkus, põletik neeruvaagna või isegi geneetiline defekt.
Sõltuvalt haiguse klassifikatsioonist peavad efektiivsed ravimeetodid olema erineva lähenemisviisiga. Mõlemas teraapiakäsitluses on eesmärk korvata peatset veepuudust organismis ja vähendada uriinikadu. See saavutatakse erinevate lähenemisviiside abil.
1) Diabeedi insipitus centralise ravi peetakse lihtsamaks, kuna manustatakse desmopressiini (vasopressiini analoog). Desmopressiin on antidiureetikum, st ravim, mis vähendab uriini eritumist. Desmopressiin on antidiureetilise hormooni, endogeense hormooni analoog, mis stimuleerib neerutuubuleid rohkem vett läbi laskma.
Selle tulemusena imendub tagasi rohkem vett ja vähem uriini. See uriin on siis kontsentreeritum. Kuna ADH (antidiureetiline hormoon) ei vabane enam diabeedi korral insipitus centralis hüpotalamuse hüpofüüsi korral sekkub siin teraapia, võttes üle manustatud desmopressiiniga ADH funktsiooni.
Seda desmopressiini võib manustada suu kaudu (lahus) või nasaalselt (ninasprei). 2. diabeedi insipitus renalis ravi on siiski mõnevõrra raskem. Tiasiid diureetikumid saab anda.
Tiasiid diureetikumid kuuluvad nn diureetikumide hulka. Nad toimivad neerude distaalsetes tuubulites ja tagavad naatrium. See muudab eritunud uriini kontsentreeritumaks. Lisaks on suurenenud vedeliku tarbimine diabeedi insipitus renalis korral kohustuslik.
