Eristusdiagnoos

Diferentsiaaldiagnoos - mis see on?

Patsient pöördub arsti juurde tavaliselt sümptomitega, mida ta ei saa konkreetsele haigusele omistada. Arsti ülesandeks on diferentsiaaldiagnoosi seadmine patsiendi intervjuu, füüsiliste ja aparaatsete uuringute abil. Diferentsiaaldiagnostika hõlmab haigusi, mis esinevad sarnaste või samade sümptomitega kui patsiendi kirjeldatud sümptomid, ning seetõttu tuleb neid ka diagnoosi seadmisel arvesse võtta.

Diferentsiaaldiagnoosi tuleb eristada kahtlustatavast diagnoosist. Seda tehakse nn diferentsiaaldiagnostika abil: see hõlmab kõiki uuringuid, mille eesmärk on välistada või kinnitada haigus, mis on kahtlustatava diagnoosi diferentsiaaldiagnoos. Fiktiivne näide: Pärast patsiendi vestlust peetakse patsiendi sümptomite selgitamiseks kahte võimalikku haigust.

Üks haigustest on seotud kõrvalekalletega ultraheli, teine ​​ei ole. Nii et arst selgitab selle abil ultraheli uurimine, milline kahest diferentsiaaldiagnoosist esindab tegelikku diagnoosi. Mida iseloomulikum sümptom on teatud haigusele, seda väiksem on võimalike diferentsiaaldiagnooside arv. Üldisemate sümptomite, näiteks palavik, teiselt poolt on diferentsiaaldiagnooside arv suur, sest paljude haigustega võib kaasneda palavik.

Kuidas tehakse diferentsiaaldiagnostikat?

Diferentsiaaldiagnoosi seadmiseks alustab arst patsiendi vestlusega. Nn anamneesi ajal soovib arst välja selgitada, millised praegused kaebused patsiendil on, millised varasemad või kroonilised haigused esinevad ja millised haigused esinevad perekonnas. Arst vajab ka teavet patsiendi tarvitatavate ravimite ning tema sotsiaalse ja ametialase keskkonna kohta.

Kõik need asjad on olulised, et arst saaks praegused kaebused klassifitseerida ega unustaks patsiendi haigusega seotud sümptomeid ega tegureid. Üksikasjaliku anamneesiintervjuu abil saab arst välistada võimalikud haigused ja panna diagnoosi kahtluse koos alternatiivsete diferentsiaaldiagnoosidega. Erinevatel diferentsiaaldiagnoosidel on nii sarnasusi kui ka erinevusi, näiteks patsiendi kirjeldatud käigu või sümptomite osas.

Läbi põhjaliku füüsiline läbivaatus, leiab arst täiendavaid sümptomeid või leide, mis räägivad ühe diferentsiaaldiagnoosi poolt või vastu. Laboratoorsed testid, ultraheli, Röntgen, CT, MRI ja muud uuringud pakuvad täiendavaid viiteid võimaliku diferentsiaaldiagnostika kasuks või vastu. Muidugi pole patsiendi haiguse avastamiseks alati kõik uuringud vajalikud, sest erinevate diagnostiliste uuringute käigus saab diferentsiaaldiagnoose järk-järgult välistada.

Põhjalik diferentsiaaldiagnostika on eriti oluline nn välistavate diagnooside tegemisel. Need on diagnoosid, mida võib teha ainult siis, kui kõik muud võimalikud diferentsiaaldiagnoosid on anamneesi, füüsiliste ja aparaatsete uuringute abil usaldusväärselt välistatud. Üks näide on ärritatud soole sündroom, mis on seedetrakti häire, mille füüsilist põhjust ei leita.