Määratlus
Distaalne raadius luumurd on distaalse raadiuse ehk raadiuse osa murd ranne. Umbes 25% kõigist luumurdudest on distaalne raadius luumurd on inimestel kõige tavalisem luumurd. Mõjutatud on nii sportlased kui ka eakad patsiendid, kes langevad erinevatel põhjustel.
Menopausijärgsed muutused hormonaalsetes tasakaal võib soodustada ka luumurde. Veidi üle 80%, nn Colles luumurd on palju levinum kui Smithi luumurd. Collesi luumurru korral kukub patsient selga sirutatud käele.
Murdfragment nihutatakse dorsaalselt ja radiaalselt ehk raadiuse suunas. Smithi luumurd moodustab justkui Collesi murdude vaste ja kirjeldab kukkumist allapoole painutatud, peopesaga kõverdatud käele. Luumurru fragment liigutatakse peopesale, st käe poole, ja ka radiaalselt ( kodar).
Kui lisaks radiaalsele murdele tekib ka küünarluu (küünarluu) nihestus, nimetatakse seda a galeazzi murd. Traumatoloogiliselt on siin põhjuseks kukkumine väljapoole pööratule küünarvarre. Lisaks kahele ülalnimetatud distaalse raadiusega murru väga levinud vormile on ka teisi vähem levinud luumurde, millel on - nende esialgsete kirjeldajate järgi nimetatud - erinevad nimed: Autojuhimurrus katkestatakse stüloidne protsess distaalses raadiuses.
Styloidset radiaalset protsessi nimetatakse saksa keeles ka styloidprotsessiks ja see viitab väikesele pikendusele, mis on ranne mis ümbritseb sõrm juur luud külgedel. Bartoni murdumisel mõjutab see ka radiaalse liigespinna ülemist osa, nii et - nagu ka autojuhi murd - nimetatakse seda intraartikulaarseks luumurruks, st liigeseõõnde hõlmavaks luumurruks. Anatoomiline, traumatoloogiline vaste on ümberpööratud Bartoni murd, mille käigus murdub distaalse, radiaalse liigespinna alumine osa. Mõlemad Bartoni luumurrud hõlmavad liigeseõõnt või liigest ning seetõttu nimetatakse neid liigesesiseseks.
