Sissejuhatus
Elektroneurograafia (ENG) on neuroloogiline diagnostiline meetod, mis määrab närve elektriliste impulsside edastamiseks ja seeläbi näiteks lihase ergastamiseks. See tehnika võimaldab närve stimuleerida ja nende elektriline aktiivsus viia läbi pealiskaudselt, et patsiendi kaebuste neuroloogiliste aluste kohta saaks teha täpsemaid avaldusi. Selle mõõtmise abil määratakse närvi juhtivuskiirus (NLG) ja seega aja pikkus, mis kulub närvi ergastamisest reaktsioonini, näiteks närvi poolt tarnitava lihase lihastõmbluse kujul.
Närvi normaalseks ülekandeks on vaja nii närvi ennast (axon) ja närvi ümbris (müeliini kest) peab olema terve. Kliinikus kasutatakse elektroneurograafiat, et kontrollida funktsionaalset seisundit närve. See võib olla vajalik mitmesuguste haiguste korral.
Lisaks saab elektroneurograafia abil eristada patsiendi sümptomeid närvikahjustusi või lihaste kahjustused. Lõpuks kasutatakse klassifitseerimiseks elektroneurograafiat närvikahjustusi (degeneratsioon) just selleks, et jälgida paranemisprotsessi pärast närvikahjustusi.
- Igasugused õnnetused, näiteks kärped
- Vangistused, näiteks karpaalkanali sündroom
- Närvikiudude (aksonite) kahjustus
- Pärast alkoholi kuritarvitamist (polüneuropaatia)
- Ümbritseva kesta (müeliin) kahjustus, näiteks diabeedi (diabeetiline neuropaatia),
- Näiteks närvi ja lihase vahelise ülekande kahjustus myasthenia gravis.
Üksik närv koosneb paljudest närvikiududest.
Need võivad olla motoorsed (liikumiseks), sensoorsed (tunde jaoks) või autonoomsed (tahtmatud tegevused nagu seedimine). Enamik meie keha närve koosneb neist kolmest närvitüübist. Elektroneurograafia jaoks olulised närvid on aga enamasti puhtalt motoorsed või puhtalt sensoorsed.
Üldiselt eristatakse närve selle suuruse või läbimõõdu järgi närvikiud ja kas närv on lisaks isoleeritud (müeliniseeritud). Üldiselt võib öelda, et suurema läbimõõduga närvid juhivad elektrilisi impulsse kiiremini ja isolatsiooniga närvid juhivad ka elektrivoolu kiiremini. Mõlemal juhul toob see kaasa närvi poolt pakutava ala kiirema reaktsiooni, näiteks kui põletate oma valusalt sõrm (sensoorne) ja tõmmake siis käsi eemale (mootor).
Elektroneurograafias registreeritakse erinevad parameetrid. Üldiselt eristatakse motoorsete ja sensoorsete närvide uurimist. Uurida saab ainult neid närve, mille elektrilise potentsiaalimuutuse saab elektroodide abil pinnal tuvastada, kuna sügavamaid nõelaelektroode ei kasutata peaaegu kunagi elektroneurograafias.
Sageli viiakse läbi motoorsete närvide elektroneurograafia. Mootorsete närvide hulka kuuluvad need, mis jooksevad aju lihastele ja vastutavad keha liikumiste kontrollimise eest. Motoorse närvi uurimisel stimuleerib närvi naha elektrood, misjärel see tühjeneb (depolariseerub) ja see elektriline pinge erinevus levib närvi mõlemas suunas.
Kui närv ja kaasasolev lihas on terved, tõmbub lihas kokku. See ajavahemik on vaid paar millisekundit ja seda mõõdetakse esimese ja teise elektroodi vahelise pinge ajaerinevuse põhjal ning võrreldakse sihtkaalat kasutavate tervete katsealuste väärtustega. Lisaks närvi stimulatsioonist lihase kokkutõmbumiseni kulunud ajale (närvi juhtimiskiirus) mõõdab elektroneurograafia sageli nii lihase kokkutõmbumise tugevust kui ka lihasesse saabuva elektrilise potentsiaali tugevust.
2. tundlike närvide elektroneurograafiaTundlikud närvid seevastu edastavad stiimuleid nahalt ajunäiteks selleks, et teaksime, kui ese on liiga kuum, ja saaksime ennast põletada. See naha tajumine toimub sensoorrakkude kaudu, mis on seotud närvidega, mis omakorda edastavad signaali aju. Tundlike närvide funktsiooni uurimiseks stimuleerib ja ärritab naha pindmine elektrood teatud nahapiirkonda.
Nahaärritus põhjustab tervetel vabatahtlikel mööda närvi elektrilise impulsi avastamist, mis omakorda edastab selle tunde ajju. Sel põhjusel saab närvi pinge muutuse kindlakstegemiseks kasutada teist elektroodi ja ka närvi juhtivuse kiiruse ja signaali tugevuse arvutamiseks. Elektroneurograafial pole peaaegu mingeid kõrvaltoimeid. Seetõttu peetakse seda madala riskiga rutiinseks protseduuriks, mida tehakse iga päev väga sageli.
Mõned patsiendid peavad närvide elektrilist stimulatsiooni ebameeldivaks või kergelt valulikuks. Enamikul juhtudel mõõdetakse närvi juhtivuse kiirust nahale kantud kleepuvate elektroodide abil. Nende elektroodide kinnitamine on valutu.
Teatud tingimustel on aga an allergiline reaktsioon võib tekkida kleepainele, eriti plaasterallergiaga patsientidel. Pinge korral ei saa püsivaid kahjustusi siiski tekkida. Südamestimulaatoriga patsientidega tuleb olla eriti ettevaatlik. Sellisel juhul tuleks hoolikalt kaaluda, kas uuring on hädavajalik või kas seda saaks kasutada ka mõne muu uuringu käigus.
