Endoskoopia

Määratlus

Sõna “endoskoopia” pärineb kreeka keelest ja on tõlgitud kahest sõnast “sees” (endon) ja “observ” (skopein). Nagu see sõna ütleb, on endoskoopia meditsiiniline protseduur, mille sissepoole vaatamiseks kasutatakse spetsiaalset seadet - endoskoopi kehaõõnsused ja õõnesorganid. See protseduur, mida nimetatakse ka endoskoopiaks, võimaldab arstil uuritavat uurida kehaõõnsused või õõnesorganid, et tuvastada seal olemasolevaid haigusi ja võib-olla isegi endoskoopia ajal neid kohapeal ravida.

Lisaks optilisele süsteemile (kaamera) ja külmale valgusallikale on seadmel (endoskoopil) töötlemiseks ka paindlikud ja jäigad tööriistad. Üldiselt eristatakse jäika, liikumatut endoskoopi (nt artroskoopia of liigesed) ja paindliku, liikuva endoskoobi (nt seedetrakti endoskoopia jaoks mõeldud endoskoop) ning puhtalt diagnostilise endoskoopia (diagnoosimiseks ja koeproovide võtmiseks) ja terapeutilise endoskoopia (sekkumisteks, mida nimetatakse ka minimaalselt invasiivseks operatsiooniks) vahel.

Näidustused

Endoskoopia näidustused võib üldjuhul jagada nelja suurde rühma: ühelt poolt kasutatakse endoskoopiat peamiselt diagnostilistel eesmärkidel. Uuringu käigus saab raviarst uurida vastavat elundit või kehaõõnt ja vajadusel võtta koeproove (biopsiaid), et saaks pärast seda täpse diagnoosi panna. Klassikaliselt kasutatakse seda näiteks vähk või muud sisehaigused (nt põletik, vigastused jne).

Teisest küljest kasutatakse endoskoopiat ka terapeutilistel eesmärkidel, nii et kasvajad, polüübid, lima või sekretsiooni, võõrkehi või kive saab eemaldada, verejooks peatada, kitsendused laieneda ja materjalid sisestada. Lisaks saab endoskoopiat kasutada ka enne operatsiooni kavandamiseks, nii et enne operatsiooni saab näiteks kindlaks määrata kasvaja täpse asukoha ja ulatuse. Lõpuks on endoskoopia ka kasvaja järeltöötluse võimalus, et oleks võimalik varajases staadiumis tuvastada võimalikke kordusi või muid kasvaja tekkeid. Endoskoopiat saab kasutada järgmistes piirkondades: kopsud, söögitoru ja seedetrakt, rinnaõõnes, kõhuõõnes, neeruvaagna, põis ja kusejuha, liigesed, emakas ja munajuhad, nina ja siinused, kõri ja kuulmiskanal/keskkõrva.