Enesekindlus: funktsioon, ülesanded, roll ja haigused

Enesekindlus kirjeldab vaimset kindlustunnet enda võimete, tugevuste, eelistuste ja omaduste osas.

Mis on enesekindlus?

Enesekindlus kirjeldab vaimset kindlustunnet enda võimete, tugevuste, eelistuste ja omaduste osas. Psühholoogias tähendab enesekindlus inimese vaimset seisundit, kes vaatleb enda üldist pilti üldises positiivses valguses ja peab ennast võimete, tugevuste ja teenetega inimeseks. Seega mõjutab selline sisemine suhtumine inimese välist käitumist. Enesekindlad inimesed julgevad vastu võtta suuremaid väljakutseid, on sageli kaasinimestega suhtlemisel tugevad ning vajavad oma keskkonnas enesekehtestamisel ja enesekehtestamisel vähe kõrvalist abi. Enesekindlus on seega vaimselt terve inimese jaoks soovitav seisund. See võib areneda tervislikust enesehinnangust, mida tuleb arendada ja toita esimese sammuna suurema enesekindluse suunas. Eelduseks on oma isiksuse äratundmine, kas siis läbi oma mõtteprotsessi või omaduste omistamine väliste mõjude kaudu. Enesekindluse mõiste ei saa seista ainult ühe inimese eest; mitmest inimesest koosnev rühm võib ka oma välimuses enesekindlust näidata.

Funktsioon ja ülesanne

Enesekindlus on paljude aastate pikkuse eneserefleksiooni tulemus, mis on ka põhjus, miks paljudel noortel on igas olukorras endiselt enesekindlusega raskusi. Kogemused peavad kõigepealt aitama neil õppida oma isiksust ja tajuda seda väärtuslikuna. Enesekindlust saab arendada ka kuuludes gruppi, mille väärtuste ja omadustega inimene omaks võtab ja omaks võtab. Enesekindluse tulemus on eesmärgile orienteeritud, enesekindel ja hirmuvaba käitumine, mis veenab teisi kergesti seda ideed järgima. Kuna enesekindlus käib ka käsikäes kogemustega, teavad enesekindlad inimesed, mida igapäevaolukordades oodata. Nad arendavad enesekindlat lähenemist ja õpivad ennast usaldama, mis omakorda annab neile turvatunde. See on enesekindluse ja turvalisuse kombinatsioon, mis hoiab enesekindlust elus ja tagab, et nad lähenevad uutele olukordadele vana harjumuspärase enesekindlusega, kuna nad on enesekindlalt turvalises vaimses seisundis ja jäävad sel viisil hirmuvabadeks. Olulise tööintervjuu, tööl esitlemise, lapse sünni ja kasvatamise ning samavõrd nõudlike elusituatsioonidega saab enesekindluse suhtumine tavaliselt paremini ja rahulikumalt hakkama kui samas olukorras enesekindlate inimestega.

Haigused ja vaevused

Inimese enesekindlus areneb paljude aastate jooksul ja nõuab isiksuse ulatuslikku arengut. Seetõttu peetakse seda seisundiks, vaimseks tervis ja ei saa peaaegu tekkida (vaimse) haiguse all. Muidugi mitte ainult vaimuhaigus, kuid ka igasugused füüsilised probleemid võivad enesekindlust vähendada, kuna need ründavad inimese enesehinnangut. Madal enesehinnang on üks enesekindluse suurimaid takistusi ja see on eriti levinud teismelistel ja noortel täiskasvanutel. Enesekindluse puudumine koos enesehinnangu puudumisega selles vanuses võib viima teha valikuid, mis on mõeldud enesele meeldimise parandamiseks - kuid millel on sageli rasked tagajärjed. Söömishäired on selle tsükli tagajärg, sest üks põhjus, miks need võivad areneda, on see, et mõjutatud inimestel tekib välimuse tõttu enesehinnangu puudumine ja nad kaotavad realistliku ülevaate oma kehast. Nad näevad endast moonutatud pilti ja reageerivad sellele, kuid mitte enam reaalsusele. Enesehinnangust tulenevat liigset enesekindlust seevastu nimetatakse patoloogiliseks nartsissism. Ka siin kaotab mõjutatud isik sideme reaalsusega, sest tema subjektiivne enesehinnang annab talle liiga positiivse kuvandi. Nartsissism avaldub muu hulgas liialdatud enesekindluse kaudu. Enesekindluse puudumine pole probleem ainult noortel aastatel, see muutub ka vanuse ja võimete kasvades taas aktuaalseks viima väga sarnaste kliiniliste piltidega nagu puberteedieas. Hinnanguliselt on umbes 60-aastaselt inimese enesekindlus kõrgeim, kuna nad on suutnud oma eneseväärtust siiani hästi arendada. Üle 60-aastastel eakatel võib aga olla raske seda enesekindlust säilitada erinevate sotsiaalsete ja tervis mõjutusi. Täiskasvanueas mõjutavad enesekindlust tugevalt sotsiaalsed mõjud, näiteks tööalased või perekondlikud õnnestumised ja ebaõnnestumised, sõprussuhted ja suhted. Kuna paljud sotsiaalselt soovitavad tegurid kipuvad vanemas eas koormama, on vanemaealistel enesekindlust raskem säilitada. Ühiskondades, kus vanadusse suhtutakse vähem negatiivselt kui enamikus lääneriikides, on see täiesti erinev. Siin tajuvad vananevad inimesed end ühiskonna keskpunktina ja kogevad seetõttu sageli endiselt enesekindluse suurenemist.