Sissejuhatus
Glükagoon on inimkeha hormoon, mille ülesanne on tõsta veri suhkru tase. Seetõttu toimib see hormooni antagonistina insuliin. Hormoon kõhunääre, glükagoon, koosneb samuti valgust (kokku 29 aminohapet).
Seda toodetakse nn Langerhansi saarerakkude nn A-rakkudes kõhunääre kahe eelkäija kaudu. Esiteks moodustub eelkäijana preproglükagon. Sellest eraldatakse proglükagoon (glitsentiin), millest seejärel toodetakse glükagooni hormooni.
Glükagooni retseptor asub ka raku pinnal. Somatostatiin koosneb valgust ja toimib ka rakupinna retseptori kaudu. Kui kehas ilmnevad vastavad stiimulid, vabaneb glükagoon otse vereringesse.
Nende stiimulite hulka kuulub langus veri suhkrutasemed (hüpoglükeemia), aminohapped toidus või füüsiline stress kui tugevaim stiimul. Hormoonid nagu insuliin ja somatostatiin ja suurenenud veri suhkru tase (hüperglükeemia) pärsib glükagooni vabanemist. Hormoon glükagoon on suures osas antagonist insuliin.
Üldiselt on glükagoon energiavarude mobiliseerimiseks. Hormoon suureneb Veresuhkur stimuleerides suhkruvarude tühjendamist maks. Seda protsessi nimetatakse glükogenolüüsiks, sest ladustatud suhkur on glükogeeni kujul.
Hormoon suurendab ka rasvhapete lagunemist (lioplyysis), valkude lagunemist (proteinolysis) ja ketoonkehade moodustumist rasvhapetest. Lisaks toodab glükagoon suhkrut (glükoosi) teistest organismis sisalduvatest ainetest (glükoneogenees). Nende ainete saamiseks on vajalik ülemiste toodete lagunemine.
Seda lagunemist nimetatakse katabolismiks ja toodetud substraadid sisaldavad piimhapet (laktaat), valgud ja glütseriin ( rasvade ainevahetus). Lisaks on hormoonglükagoonil ka ainevahetusest sõltumatud toimed, sealhulgas süda tugevus ja neer filtreerimine urineerimiseks.
