Sünonüümid
Hüsteeriline neuroos Konversioonneuroos, dissotsiatiivne häire, histrioniline isiksushäire
Määratlus
Hüsteeria ehk dissotsiatiivne häire ei ole ühtne kliiniline pilt, vaid pigem erinevate vaimuhaiguste rühm, millel on ühine keha ja vaimu seose ja koostöö häirimine. Seega võib enese identiteedi teadvustamine, olgu siis mitmekordse isiksuse või depersonaliseerimise korral, häirida. Teisalt võib ka psüühika ja keha piir kaduda, nii et psüühiline tunne avaldub füüsilistes sümptomites, isegi või eriti siis, kui inimene pole psüühilisest probleemist teadlik.
Mõiste ja ajalugu
Hüsteeria mõiste võib ulatuda antiikajast. Seal kasutati seda terminit kõigi nende kliiniliste piltide jaoks, mis tänapäeval kuuluvad psühhiaatria valdkonda. Teisisõnu need, mida ei saa füüsiliste või orgaaniliste muutustega seletada ega kirjeldada.
Sellegipoolest omistati hüsteeriat konkreetsele organile, nimelt emakas. See teeb selgeks, et eriti hüsteerilisi naisi täheldati. Seda arvamust peeti kuni 19. sajandini.
Mõiste tähendus on aga ikka ja jälle muutunud, nii et Vana-Kreeka hüsteeria ei ühildu siin käsitletud kliinilise pildiga. Aja jooksul on seda haigust meditsiinilise progressi kasvades üha enam kitsendatud. Hüsteeria oli psühhoanalüüsi üks olulisemaid teemasid, kus seda uuriti esmakordselt empiirilistes kliinilistes uuringutes, eriti Charcot.
Seal omistati haigus rahuldamata seksuaalsetele vajadustele. Õnneks on mõned tolleaegsete teadlaste ravipraktikad, näiteks nn “munasarjade ajakirjandus”, tänapäeval vaid veidrad anekdoodid. Misogüünilise päritolu ja ajaloo ning mõistet segadust tekitava ebajärjekindla määratluse tõttu asendatakse see tänapäeval ülalnimetatud sünonüümidega.
Sümptomid
Erinevate hüsteeria vormide sümptomid on mitmekordsed. Nii sümptomite täpne välimus kui ka raskusaste on patsienditi väga erinevad. Seda saab seletada asjaoluga, et muundumisneuroos on psühhogeenne haigus, st haigus, mis pärineb psüühikast.
Selle haigused on sama erinevad kui inimese iseloom. Siin on mõned neist hüsteeria tüüpiliste sümptomitega alamvormidest. Psüühika peamine sümptom amneesia on kaotus mälu, mis võib piirduda konkreetse aja või teemaga või hõlmata suuremaid alasid.
Seetõttu on dissotsiatiivses stuuporis peamine sümptom liikumise jäikus. Mõlemad haigused kuuluvad liikumise ja sensoorse taju häirete hulka. Lisaks mälu või võib häirida ka kogu isiksust.
Viimane avaldub mitmekordse isiksusena, mille olemasolu ja määratluse vaidlustavad eksperdid. Kokkuvõttes võib öelda, et sümptomid tähistavad ümbersõitu või ventiili. Patsiendid suruvad oma vaimse kriisi alla ja peavad seda sageli vastuvõetamatuks nõrkuseks.
Füüsiline nõrkus on suurema tõenäosusega ühiskondlikult aktsepteeritud, kuna see näib vältimatu (st traagiline) ning õigustab ja nõuab seetõttu isegi keskkonna halastamist. Hüsteeriline pimedus seostatakse sageli keeldumisega teatud psüühilisi probleeme näha. Äsja mainitud halvatus oleks seetõttu jõuetus näiliselt lahendamatute ülesannete ees, millest kannatanu ei pea alati teadlik olema.
Hüsteeria all kannatavatel patsientidel on ühine see, et nad peavad oma kannatuste aluseks keha funktsioonide muutusi. See muudab arsti jaoks tõelise põhjuse leidmise alati lihtsaks. Kuid siin on mõned võimalused.
Näiteks ei vasta nahapiirkonnad, mida patsiendid tajuvad tuimana, tegelikult tegelikele piirkondadele, kus närve tarnitakse. Sellest hoolimata on oluline patsiente tõsiselt võtta ja võimalike ohtlike füüsiliste haiguste väljajätmine uuringute ja võimalusel ka pildistamise abil. Eriti vanemate patsientide puhul võib juhtuda, et üks läbiviidud uuringutest on füüsilise haiguse puhul positiivne, kuid kindlasti ei saa see selgitada patsiendi poolt pakutavate sümptomite ulatust.
Lisaks tuleb arvestada hüsteeria diferentsiaaldiagnoosidega. Psühhosomaatilised haigused näitavad kõigepealt sarnaseid sümptomeid ja haiguse arengut. Sellegipoolest erinevad need selgelt muundumishäiretest, kuna nendega kaasnevad kehas tegelikult käegakatsutavad muutused, mis viimase korral puuduvad. Somatoform (mitte orgaanilise haiguse tõttu) valu Samuti tuleb arvestada hüpohondrilise häirega.
Kuid ülalnimetatud depersonaliseerimine võib ilmneda sümptomina ka teiste psühhiaatriliste häirete korral, näiteks depressioon ja skisofreenia. Kuid need häired esinevad ka koos teiste vaimuhaigustega.
