Kui enamik inimesi kuuleb mõistet „tervis hooldusamet ”, arvavad nad ilmselt arstidest. Kuid Saksamaal on kaasatud ka teised ametid - ühed koos, teised ilma akadeemilise ettevalmistuseta. Siin on tee läbi selle tervishoiu džungli.
Määratlus
Mitte igaüks, kes haigusi ära tunneb, ravib või leevendab, ei kuulu tervendavate elukutsete hulka - lõppude lõpuks hoolitsevad isegi emad oma lapse väikeste valude eest ise. Teisalt hõlmavad Saksamaal tunnustatud ravialad ka selliseid ametirühmi nagu proviisorid või kosmeetikud, millele ei pea tingimata spontaanselt mõtlema. Mis on siis tervendavad elukutsed?
Ülaltoodud kirjeldus on tervendavate elukutsete iseloomustamiseks oluline tugisammas: need on kutsetegevused, mille eesmärk on haiguste või puude kindlakstegemine, ravi või leevendamine või ennetav tegevus. tervis hooldusteenused. Eristatakse tervendavaid elukutseid kitsamas tähenduses, akadeemilisi tervendavaid elukutseid ja akadeemilise väljaõppeta tervendajaid, millele viidatakse ka kui tervis hooldus- või meditsiinialased ametid. Meditsiiniväliste isikute rühm on erilisel positsioonil.
Akadeemilised tervishoiutöötajad
Neid iseloomustab föderaalselt reguleeritud ülikooliharidus, nimelt arsti, hambaarsti, veterinaari, apteekri või psühhoterapeudina (psühholoogiline psühhoterapeut, laste ja noorukite psühhoterapeut). Luba kutsealal tegutsemiseks nimetatakse aprobatsiooniks ja see on vastaval erialal töötamise kohustuslik eeldus.
Määrused:
Koolitust, litsentsimist ja kutsetegevust reguleerivad föderaalsed ja osariikide seadused; riigid vastutavad kutsetegevuse ja täiendõppe reguleerimise eest. Mõnes föderaalriigis on akadeemiliste tervendavate elukutsete individuaalsed seadused ühendatud Heilberufekammergesetziga. Akadeemilised tervishoiukutsed on tavaliselt korraldatud avalik-õiguslikes kutseorganisatsioonides ("kodad", nt meditsiiniliit), mis reguleerivad ametialaseid tavasid, ametialast esindatust ja ametialast jurisdiktsiooni riigi seaduste tasandil.
Eelised:
Arstil on õigus teha kõiki tegevusi, mida ta peab vajalikuks ja sobivaks, mis peab vastama meditsiinilistele standarditele ja ravikunsti reeglitele. Seejuures on ta kohustatud kohusetundlikult uurima nii kasulikkust ja riske kui ka alternatiive ning patsienti tema kaalutlustest ja sammudest täpselt teavitama. Kõik sellised teenused ei kuulu kohustusliku tervisekindlustuse alla, kuid üsna paljusid peab patsient maksma individuaalsete tervishoiuteenustena (IgeL).
