Paljud inimesed seostavad hulgiskleroos eluga ratastoolis. See võib tekitada hirmu ja pole täiesti arusaamatu. Kuna hulgiskleroos on neuroloogiline haigus, mis esineb sageli juba noore täiskasvanueas ja võib patsientide elu tugevalt kahjustada. Seda, et mitmekordne Sklerose on siiski mitmekülgne ja suur osa patsientidest, kellel puudub ka ratastool, võib iseseisev elu juhtida, selgitatakse järgmises tekstis. Igal juhul on selgitatud, mida hulgiskleroos on ja millised ravivõimalused on patsientidele olemas.
Hulgiskleroosi tunnused
Kõnekeeles hulgiskleroos ei nimetata asjata, “haigus tuhande näoga”. Sümptomid on väga erinevad ja võivad ilmneda eraldi või koos teiste sümptomitega. Sõltuvalt sellest, kus põletikulised kolded asuvad keskel närvisüsteem, on stiimulite ja vastavate sümptomite edastamisel puudujääke.
Näiteks anamnestiline ja füüsiline läbivaatus üksi ei piisa hulgiskleroosi diagnoosimine ja haiguse diagnoosimiseks on vaja mitme diagnostilise protseduuri kombinatsiooni. Selle põhjuseks on see, et esimesed nähud muudest haigustest, näiteks Borrelioosi, on sarnased. Kuigi hulgiskleroos on tõsine haigus, on esimesed nähud pigem kerged ega viita kohe haigusele.
Teatud protsentides on tunda paresteesiaid, nagu käte ja jalgade kipitus või tuimus. Esialgu võib patsient tunda ka lõtvust, väsimust ja nõrkust. Nõrkus põis või soole võib ka järgida ja viia Uriinipidamatuse hilisemas etapis.
Igal juhul pole nägemise piirangud haruldased. Kui hulgiskleroos jätkab progresseerumist, väheneb kogu skeleti lihase tugevus. See piirab patsiendi liikuvust ja iseseisvust.
Skeletilihaste osas pole spasm (krambid) haruldane ja võib põhjustada valu. Lisaks füüsilistele sümptomitele on ka psühholoogiline komponent. Hulgiskleroosi väsimust nimetatakse ka väsimuseks ja see võib ilmneda koos depressioon. Patsient muutub loiduks, mida ei tohi teraapias lisaks füüsilistele sümptomitele unarusse jätta.
Kõik selle sarja artiklid:
