Isiksusefaktorid
Samuti võib iga inimese isiksus otsustada, kas keegi haigestub või mitte depressioon. Uuringud on näidanud, et madala enesekindlusega inimesed, kes on eriti korrastatud, sunnitud, sooritusele orienteeritud (nn melanhoolne tüüp), kannatavad sagedamini depressioon kui näiteks väga enesekindlate ja tugevate isiksuseomadustega inimesed. Samuti kannatavad suurema tõenäosusega inimesed, kellel on väike pettumustaluvus (st inimesed, kellel on pettumusega toimetulek raskusi) depressioon sagedamini ja kiiremini.
Geneetika ja isiksuse kõrval mängib depressiooni tekkimisel olulist rolli ka meie kasvatus. Näiteks kui lapsed kogesid oma vanemaid väga klammerduvate, ärevate ja hoolivatena, ei õppinud need lapsed tõenäoliselt kunagi ise otsuseid langetama, vanematest lahus olema ja enesekindlust tundma. Sageli pole nad õppinud stressiga toime tulema ega ise otsuseid langetama.
Kui need lapsed satuvad täiskasvanute olukorda, kus nad peavad tegutsema iseseisvalt ja vastutama, tunnevad nad end sageli üle jõu. Nad dekompenseerivad ja sageli ei näe väljapääsu. Psühhodünaamiliselt toob see kaasa taandarengu (taandarengu), mis avaldub ajendi puudumises, väsimuses ja sotsiaalses taandumises.
Sellega paralleelselt tekivad sageli süü- ja enesesüüdistustunded. Inimene tunneb end läbikukkumisena, mille käigus negatiivsed mõtted veelgi süvenevad ja võivad lõppkokkuvõttes viia suitsiidikalduvusteni (enesetapp). Olulist rolli mängib siin ka “õpitud abituse” teooria.
See teooria ütleb, et inimesed usuvad, et nad on erinevate asjade suhtes jõuetud; et nad ei saa kunagi midagi muuta. Näiteks kui inimesed ebaõnnestuvad töövestlusel, arvavad nad seda seetõttu, et nad on läbikukkunud. Kui hakatakse neid mõtteid siis üldistama ehk laiendama teistele eluvaldkondadele, satutakse õpitud abituse mõttemustritesse.
Need inimesed mõtlevad näiteks: „Ma ei saa isegi tööd ja ma ei saa lõpetada suitsetamine. Ükskõik, mida ma alustan, ei saa ma midagi teha. Nii et ma olen ebaõnnestunud.
“Sellistel mõtetel on drastilised tagajärjed meie enesehinnangule ja meie elule. Mõjutatud inimesed taanduvad sageli ja muutuvad passiivseks. See viib omakorda selleni, et nad tegelikult oma olukorda ei muuda ja tulevik paistab pessimistlik. Häiritud ema-lapse suhe, vanema varajane kaotus või varajasest enesehinnangu puudumine lapsepõlv võib põhjustada ka teatud haavatavuse (haavatavuse) stressitegurid ja pettumused ning lõppevad lõpuks depressiooniga. Isegi minevikust ebaadekvaatselt töödeldud stressitraumasid (näiteks vägistamis- või sõjakogemused) saab praegustes konfliktides (partnerist eraldumine) taaselustada ja soodustada depressiooni puhkemist.
Reaktiivsed tegurid
Depressioon tekib sageli ainult siis, kui tekivad teatud negatiivsed, stressirohked või kriitilised elusündmused. Need võivad ulatuda kolimisest või pensioniikka jõudmisest (kolimisdepressioon) kuni elukaaslastest eraldumiseni või lähedaste surmani. Kroonilised konfliktid (näiteks konfliktidest koosnev partnerlus või püsiv ülekoormus tööl) võivad pikas perspektiivis põhjustada ka depressiooni. Teised uuringud on näidanud, et stressirohked elusündmused, nagu pulmad või kolimine, viivad kortisooli (stresshormoon) suurema vabanemiseni. See omakorda mõjutab meie ainevahetust, toob selle välja tasakaal ja võib lõppkokkuvõttes viia depressiooni tekkeni.
Kõik selle sarja artiklid:
