Sissejuhatus
Käitumisteraapia on oluline osa nn psühhoteraapia ja seda kasutatakse psühholoogias sageli patsiendi aitamiseks vaimuhaigus. Siin on määravaks see, et mitte psühholoog ega psühhiaater üksi aitab patsienti, kuid et patsienti suunatakse ennast aitama. Seda nimetatakse sageli „eneseabi abiks“, kuna patsiendile õpetatakse mitmel terapeudil seansil, kuidas oma käitumist muuta ning seeläbi ennast aidata ja tervendada.
Üldiselt eeldatakse käitumisteraapias, et iga inimene allub tingimusele. See tähendab järgmist: kui patsient on kuulnud vaid piisavalt sageli, et iga kord, kui ema ämblikku näeb, satub ta paanikasse ja hakkab karjuma, siis patsiendi arvates on ka ämblik midagi hirmutavat, kuigi ämblikud iseenesest ei pea olema hirmutavad. Patsiendil võib isegi ämblikfoobia, st paaniline hirm ämblike ees, tekkida õpitud ämblike hirmust.
Seda saab ravida käitumisteraapia abil, mille käigus patsient õpib hirmuga toime tulema ja sellest üle saama, analüüsides ja hinnates oma käitumist ning vajadusel seda muutes. On oluline, et iga patsient töötaks välja oma strateegia näiteks konkreetse hirmuga toimetulemiseks. See on käitumisteraapia kõige olulisem põhijoon.
Käitumisteraapia seisneb seega eelkõige patsiendile mitmesuguste võimaluste pakkumises, kuidas ebameeldivast või rõhuvast olukorrast välja tulla. Käitumisteraapia sobib üldiselt paljudele erinevatele patsientide rühmadele. Ühelt poolt patsiendid, kellel on ärevushäired võib käitumisteraapiast kasu olla, kuid muud psühholoogilised häired, nagu sõltuvus, depressioon, läbipõlemist või isiksushäireid saab ravida ka käitumisteraapia abil. Käitumisteraapia kujutab endast lisaks ravimravile sageli tugevat põhiravi, kuigi sõltuvalt patsiendist ja vajadusest võivad vaja minna täiendavaid rühmaseansse või muid ravivorme.
