Kilpnäärme ületalitlus | Kilpnääre

Hüpertüreoidism

Kilpnäärme ületalitlus on meditsiinilises terminoloogias tuntud ka kui hüpertüreoidism. See on haigus, mis on seotud kilpnäärme suurenenud tootmisega hormoonid türoksiini (T4) ja trijodotüroniin (T3). - levimus hüpertüreoidism on 2-3% kogu elanikkonnast. Saksamaal on kõige levinumad põhjused autoimmuunhaigus Gravesi tõbi või funktsionaalne autonoomia kilpnääre.

Vanuses 20–40 eluaastat Gravesi tõbi peetakse kõige levinumaks päästikuks hüpertüreoidism, kusjuures funktsionaalset autonoomiat peetakse kilpnäärmehaiguste kõige levinumaks käivitajaks alates 50. eluaastast. Kilpnäärme ületalitluse sümptomid on väga erinevad. Hormoonide suurenenud tootmine mõjutab eriti ainevahetust ja vereringet, kuid mõjutab ka psühholoogilist heaolu ja kasvu.

Patsiendid kurdavad sageli närvilisust, rahutust, unetus, suurenenud higistamine ja kehakaalu langus. Lisaks, juuste väljalangemine, võib tekkida söögiisu ja janu, suurenenud väljaheitesagedus koos võimaliku kõhulahtisuse ja lihaskaebustega (müopaatia). Harvadel juhtudel võivad tekkida hüpertüreoidismiga meespatsiendid günekomastia (piimanäärme suurenemine); kurdavad ka naised menstruaaltsükli häired.

Immunoloogiliselt indutseeritud hüpertüreoidismi iseloomulikuks avastuseks on pretibiaalne mükseem (= glükosaminoglükaanide akumuleerumisest tingitud naha paisumine sääreluul). Kilpnäärme ületalitluse terapeutiline ravi viiakse tavaliselt läbi nn türeostaatiliste ravimitega. Need ravimid pärsivad kilpnäärme uut sünteesi hormoonid erinevate mehhanismide kaudu eesmärgiga saavutada eutüreoidism (= normaalne kilpnäärme produktsioon).

Kilpnäärme ületalitlust saab ravida ka kirurgiliselt. Eelduseks on eutürootiline metaboolne seisund enne türostaatilisi ravimeid kasutava operatsiooni algust. Järgnev ravi järgmisega: L-türoksiin on kohustuslik, kuna osa eemaldamine (teatud osade eemaldamine) kilpnääre võib põhjustada hüpotüreoidism, st alatalitlus.

Operatsiooni ajal on sageli soovimatu komplikatsioon kõri korduva närvi kahjustus (korduv parees), kuna see on topograafiliselt tihedalt seotud kilpnääre. Kilpnäärme sõlmed võib tuvastada enam kui 50% elanikkonnast ja protsent suureneb vanusega. Uuringute kohaselt võib sõlme tuvastada igal teisel täiskasvanul alates 65. eluaastast.

Sõlmed võivad olla nii tsüstid (vedelikuga täidetud õõnsused), kasvud, armistumine ja lupjumine kui ka hormoone tootvad muutused kilpnäärmekoes. Meditsiinilises terminoloogias eristatakse hormoone tootvate sõlmede vahel „külmi“, „sooja“ ja „kuuma“ sõlme. Termin külm, soe või kuum ei tähenda siiski sõlme temperatuuri, vaid selle aktiivsust, st kas see on hõivatud tootmisega hormoonid või mitte.

Seda hormooni tootmist saab mõõta nn stsintigraafia. See hõlmab kilpnäärmest värvika pildi loomist, kasutades erinevaid värve. Ala aktiivsus määrab, millist värvi see pildil näidatakse.

Seega muutuvad kuumade, väga aktiivsete alade värvid soojadeks toonideks nagu punane ja kollane ning külmaks, näiteks siniseks ja roheliseks vähendatud aktiivsusega. Külmasõlme sellise ala taga on sageli lihtne koemuutus, mis ei suuda enam hormoone toota. Need võivad olla tsüstid (vedelikuga täidetud õõnsused), adenoomid (hormoone tootvate rakkude healoomuline proliferatsioon), lupjumised või armid koes.

Harvadel juhtudel (max 5%) võib selle taga olla aga ka pahaloomuline kasvaja. Eelnevalt võib kiire kasv ja jäme, muutumatu konsistents viidata pahaloomulisele kasvule.

Selle haruldase põhjuse tõttu tuleb alati ravida külma tükki. Lõpliku diagnoosi saab panna peene nõelaga punktsioon, lihtne viis biopsia. Siin võetakse õhuke nõel läbi väike koeproov ja uuritakse mikroskoobi all.

Sõltuvalt sellest, kas muutus on siis hea või pahaloomuline, varieerub raviprotseduur vaatlusest regulaarseks ultraheli kontrollib kilpnäärme täielikku eemaldamist. Radiojoodravi ei ole külmade sõlmede korral efektiivne. Kuna protseduur põhineb radioaktiivse aine neeldumisel jood rakkude poolt ja need sõlmed neelavad vähe joodi, ei saa rakkude vastu sel viisil võidelda ja teraapial ei saa olla mingit mõju.