Ureter

Sünonüümid

Meditsiiniline: kusiti

• Kuseteede
• Uringang
• Neer
• mull

Anatoomia

Kusejuha ühendab neeruvaagna (Pelvis renalis), mis kogub uriini uriinist neer nagu lehter, koos põis. Kusejuha on umbes 30-35 cm pikkune toru, mis koosneb umbes 7 mm läbimõõduga peenetest lihastest. See kulgeb kõhuõõne (kõhu) taga sisemistel seljalihastel kuni vaagnani, kus see ulatub põis tagant.

Õige kusejuha on veidi lühem, sest õige neer on ruumi aeganõudva laiendamise tõttu veidi madalam maks. Kusejuha avaneb põis nurga all, mis on kusejuhi sulgemiseks soodne, kuna selle suruvad põie tugevad lihased kokku, nii et näiteks lamades ei saa uriin kusejuhti tagasi voolata. Lisaks sellele kusejuha otsas olevale kitsenemisele tekib teel põie juurde veel kaks.

Üleminek programmist neeruvaagna kusejuhani näitab kitsenemist ja kusejuha puhastamist vähendab ka suur veri laevad vaagnas, kui kusejuha siseneb vaagnasse. Need kolm kitsendust võivad mängida olulist rolli, kui on kive (neer kivid) kusejuhasse, mis võib siis kinni jääda (vt allpool). Vaagnas külgneb kusejuha emakakaela (emakakaela emakas) naistel ja spermaatiline kanal (ductus deferens) meestel.

funktsioon

Lisaks funktsioonile neeru ja põie ühenduslülina on kusejuhal ka oluline ülesanne uriini transportimisel. Lamades neutraliseerib gravitatsioon uriinivoolu. Kusejuha võib oma lihaseid järk-järgult pingutada, nii et uriin jõuab põie vastu nõlva, nagu ka konveierilindil.

Seda pingestumist nimetatakse peristaltiliseks laineks. See kulgeb üle kusejuha 1–4 korda minutis. Põhimõte sarnaneb söögitoru põhimõttega, mis transpordib toitu ka söögitorusse kõht selle peal seistes juhataja.

Mehed ja naised mõjutavad seda võrdselt neerukivid. Kivi tekkimise oht neerudes suureneb vanusega. Stress võib ebasoodsalt mõjutada uriinikivide tekkimist neerukivid.

Kliima võib mõjutada ka maapinna arengut neerukivid. Mida rohkem higistamise tõttu vett kaotatakse, seda kontsentreeritum on uriin. Kui uriin on liiga kontsentreeritud või teatud aineid on arvukalt, mis võib olla tingitud valest toitumisest või teatavatest kaasasündinud häiretest keha jääkainete lagundamisel, suureneb kusekivide tõenäosus oluliselt, kuna need ained ei saa enam uriin ja sade kristallidena.

Selles protsessis mängib olulist rolli nn pH väärtus ehk uriini happesus. Sõltuvalt happe olemasolust arenevad mõned kivid kergemini. Kuseteede moodustumist võib soodustada ka kuseteede põletik või kui uriini vool on häiritud näiteks kaasasündinud väärarengute tõttu.

Tavaliselt toodab keha aineid, mis pärsivad kivide moodustumist. Kui neid on liiga vähe, võivad kusekivid kergemini tekkida. Erinevaid kive saab eristada nende koostise ja päritolu järgi.

Ühelt poolt võivad uriinis tekkida kusekivid neeruvaagna (Pelvis renalis) ankurdatud seina külge. Neid nimetatakse tupekivideks või fikseeritud kivideks. Need võivad lahti tulla ja pesta kuseteedesse, st kusejuhasse.

Teiselt poolt moodustuvad kusihappe- ja tsüstiinikivid uriinis lihtsalt seetõttu, et nende ainete kontsentratsioon on liiga kõrge või uriini pH väärtus on muutunud. Need võivad moodustuda kuseteedes. Enamik kive (70%) koosneb kaltsium oksalaat, kui uriinis on liiga palju kaltsiumi või oksalaati või kui kivi moodustumist pärssivaid aineid on liiga vähe.

Kusihappekivid (10-15%) tekivad puriini kogunemisel. Puriin on näiteks DNA laguprodukt, mida me sööme suurtes kogustes liha süües. Kui lagunemine on häiritud, võib-olla kaasasündinud defekti tõttu, või kui neer on liha ja alkoholi liigse tarbimise tõttu kahjustatud või maksustatud, tekivad need kivid.

Kaltsium ja magneesium fosfaatkivid (5-10%) on nn nakkuslikud kivid, mis tekivad siis, kui bakterid muuta põletiku ajal uriini pH-väärtust nende jääkainete kaudu. Tsüstiinikivid on haruldased (1-2%) ja koosnevad peamiselt valgukomponendist tsüstiin. Need moodustuvad tavaliselt päriliku ensüümi puudulikkuse tõttu. Ksantiinikivid ja muud kivid moodustavad vähem kui 0.5% kõigist neerukividest.

Kusekividega inimesed saavad kividest teada peamiselt siis, kui nad on kusejuhas ja põhjustavad valu tõttu venitus kusejuha seina. Need valud on tavaliselt kohmakad (st nad tulevad ja lähevad lainetena), lainetult levides külgedesse, põide või isegi munandikotti (munandikotti) meestel või huule majora (labia majora) naistel. Lisaks uskumatu tung urineerida võib tekkida uriini ülekoormuse tõttu.

Kui kusepeetus jätkub, võib see põhjustada põletiku või veri mürgitus kuseteede ainetega, mida ei saa eritada (urosepsis). Ureteriaalseid katlakive (kusejuha kive) saab tuvastada peamiselt selliste pildistamisprotseduuride abil nagu ultraheli või kontrastaine uuringud (intravenoosne urogramm). Sisse ultraheli, saab tuvastada üle 2 mm kive.

Kuid uriini uurimine võib anda märguande ka veri või väikesed kusekivist kristallid. Sõltuvalt tuvastatud kristallidest ja pH väärtusest võib teha ka järeldused põhjuse kohta. A vereanalüüsi võib olla ka paljastav, kui nn kuseteede ained nagu kreatiniin neid on suures koguses.

Kuna 70–80% kividest eraldub spontaanselt, kuna neid juhib ülalkirjeldatud kusejuha peristaltiline laine, on tavaliselt võimalik neid ravida spasmolüütikumidega, näiteks Buscopan® ja valuvaigistid. Kusihappekive, mis mõnikord moodustuvad happesisalduse tõttu, saab ravida leelistavate ravimitega, mis neutraliseerivad veidi uriini ja lahustavad kivid, näiteks Uralyt U (sidrunhappe sool). Kui kive ei saa ravimitega ravida, võib kasutada nn endouroloogilisi meetmeid, mida iseloomustab spetsiaalse kateetri läbimine kusejuhast läbi kivi ja uriini tühjendamine.

Kivi surutakse tavaliselt tagasi neeruvaagnasse, kus seda on lihtsam murda (vt allpool). Kive saab väljastpoolt purustada spetsiaalse tehnika abil, kasutades teatud raadiolainet või elektromagnetlainet, ilma et peaksite otse kehasse sekkuma (kehavälised šokk lainetripsia). Ei üldanesteesia on vajalik ja väikese prahi saab kusejuha ja põie kaudu hõlpsasti eritada.

Väga püsivate või suurte kivide korral tuleb kivile teha täiendav invasiivne juurdepääs naha kaudu (perkutaanne nefrolitolapaksia). Kuna kusejuha kive (kusejuha kive) on eriti raske lokaliseerida, ravitakse neid tavaliselt anesteesia all endoskoopiliselt. See tähendab, et kaameraga varustatud toru sisestatakse läbi ureetra (kusiti) ja kusepõie (vesica urinaria) kusejuhasse ja kivi saab seejärel pildi abil täpselt eemaldada.

Kusekivide teket saate vältida, kui kohandate oma dieet vastavalt sellele treenige palju ja jooge palju vedelikke. Võite ka võtta magneesium ja tsitraat kivide moodustumise pärssimiseks. Nakkuslike kivide korral lisatakse uriini hapestamiseks sageli valgukomponenti L-metioniini.

Kusejuha võib mõjutada kuseteede põletiku osana, mis on põhjustatud uriini tõusust bakterid läbi ureetra põie sisse. Arengut saab soodustada kusekivide abil. Ravi viiakse läbi antibiootikumid nagu timetoprim ja sulfametoksasool (nt

CotrimCotrim forte) või amoksilliini, tsefalosproriine või güraasi inhibiitoreid (nt Ciprobay või Tavanic). Nagu kusepõie puhul, võib kusejuha vooderdav rakukiht degenereeruda. Kusejuhas juhtub seda palju harvemini.

Kahtlust saab kinnitada endoskoopiliste ja kudede (histoloogiliste) uuringutega. Seejärel eemaldatakse kirurgiliselt kirurgiliselt osa neerust ja kusejuha koos põie osadega. Sõltuvalt tüübist vähk, keemiaravi võib olla ka näidatud.

Kiiritusravi tavaliselt ei kasutata. Kuid iga ravivorm on kohandatud patsiendi individuaalsele olukorrale.