Määratlus
Trummikile, mida nimetatakse ka trummelmembraaniks (Membrana tympani), on oluline osa inimese kõrva ja moodustab piiri välise vahel kuulmiskanal ja keskkõrva.
Anatoomia
Ümmargune kuni pikisuunaline ovaalne kuulmekile on pikima läbimõõduga umbes 9–11 mm ja selle paksus on vaid 0.1 mm. Selle suurima osa, pars tensa, venitab kiuline kõhr sõrmus, mis on omakorda sulatatud kuulmiskanal. Kuid kuulmekile ei moodusta pingulist ja sirget membraani, vaid omamoodi lehtrit, mille madalaim koht on sulatatud vasaravarre otsaga.
See on õhukese kuulmekile kaudu isegi väljastpoolt nähtav. Kui helilained tabavad seda lehtrit, on see vibratsioonis ja edastab heli ossikulaatide (haamri, alasi ja klambrite) kaudu sisekõrva. See protsess viib heli võimendamiseni mitu korda.
Otoskoobi kaudu vaadates muutub kuulmekile läikiva pinnana nähtavaks ja sellel on iseloomulik valgusrefleks. Selle värvi kirjeldatakse sageli hallina või pärlina. Trummikile on väga tundlik organ. Puudutusi peetakse sageli valulikuks ja nendega võib isegi kaasneda iiveldus ja minestamine. Selle eest vastutavad kolmiknärv ja vaguse närv, mis innovaatiliselt innerveerivad kuulmekile.
Trummikile funktsioon
Trummikile on kolmest kihist koosnev õhuke membraan, mis on kinnitatud kuulmekäiku. See eraldab väliskõrv kanal keskkõrva. Nii kaitseb see tundlikku kesk- ja sisekõrva mustuse eest ning hoiab ära mikroorganisme nagu bakterid ja viirused sisenemisest.
Kuid selle palju olulisem funktsioon on helilainete edastamine. Kui helilained löövad meie kõrva, on nad kinni haaratud auricle ja edastatakse lehtrikujulise välise kõrvakanali kaudu kuulmekile. Täiskasvanutel on kuulmekile suurus umbes ühe sendine.
Seejärel põhjustavad helilained kuulmekile vibreerimist, mis omakorda kandub edasi ossikatesse keskkõrva. Trummikile on otseselt ühendatud ossikulaarahela esimese luuga, haamriga. Teisel küljel on ossikad ühendatud nn ovaalse aknaga.
See on ka membraan, kuid mitu korda väiksem kui kuulmekile. Trummikile ja ovaalse akna suuruse erinevus suurendab helirõhku. Lisaks ületatakse veel üks takistus heliteel.
Kuni kuulmekile liigub heli õhus. Sisekõrvteiselt poolt, mis töötleb heli aktiivselt ja edastab teavet ajusisaldab vedelikku. Seda üleminekut õhu ja vedeliku vahel ühendavad kuulmekile ja ossikesed.
Ilma ossikateta ei saa kuulmekile täita oma funktsiooni heli saatja ja võimendina ning vastupidi. Otoskoopia ehk spetsiaalse valguspeegliga kõrva uurimise ajal saab kuulmekile vaadata väljastpoolt ja seeläbi teha selle funktsionaalsuse kohta teatud järeldusi. Tavaliselt ilmub kuulmekile väike valgusrefleks, mille põhjustab otoskoobi valgus. Kui see puudub, tähendab see kas seda, et kuulmekile on vigastatud või muul viisil kaotanud oma elastsuse, näiteks infektsiooni tõttu. Mõlemad avalduvad tavaliselt kujul kuulmiskaotus.
