Lümfisoonte anatoomia
. lümf laevad on anatoomilised struktuurid, mis läbivad kogu keha nagu veri laevad. Just nagu veri laevad, lümf laevad transpordivad ka vedelikku. Nagu nimigi juba ütleb, transporditakse lümfivedelikku läbi lümf laevad.
Lümfisoonte anatoomia on väga sarnane veri laevad, selle erinevusega lümfisõlmed on alati üksikute lümfikanalite vahel. Lümfisoonte anatoomia mõistmiseks tuleb kõigepealt mõista nende funktsiooni. Lümfisooned transpordivad koevedelikku (lümfi) koos valgud ja valged verelibled (lümfotsüüdid) selles keha perifeeriast keskme suunas.
Jämedalt öeldes viitab perifeeria kõigele, mis on kaugemal süda (jalad ja käed, st jäsemed). Sealt transporditakse vedelik lümfisoonte kaudu ja voolab vedelikku vein nurk süda (sisemise kägali ühinemine vein ja brachiocephalic veeni alamklavia veen). Lümfisoonte anatoomia on veenidega väga sarnane, välja arvatud üks oluline erinevus.
Kuigi arterite ja veenide verevool on alati ühendatud ja seda ei katkestata, lümfisüsteem on nn pimedate otstega. See tähendab, et lümfisooned hakkavad pimedaks, kui üks ots on koes avatud, sarnaselt ühel küljel avatud õlekõrrega. Neid perifeerias pimedaks hakkavaid lümfisooni nimetatakse lümfikapillaarideks või esialgseteks lümfisooneteks.
Need on äärmiselt kitsad anumad, mis paiknevad rakkudevahelistes ruumides ja saavad sealt koevedelikku imada. Lümfisoonte anatoomia algab seega eripäraga. Veresüsteemis on ka kapillaare, kuid need on omavahel ühendatud.
Lümfisooned on seevastu koes avatud ja võivad seetõttu rakkudevahelistest ruumidest vedelikku imada. Lümfisoonte külge kinnitatakse väikesed ankurniidid, mis tagavad, et anum ei saaks libiseda. Lisaks tagavad need niidid, et lümfisoonte sisemus (valendik) jääb avatuks ja vedelik saab sisse voolata.
Lümfikapillaare järgivate lümfisoonte anatoomiline struktuur on nn prekollateraalid. Need tekivad siis, kui mitmed 50μm laiustest lümfikapillaaridest ühinevad, moodustades umbes 100μm laiuse lümfisoonte. See kujutab endast mitme lümfikapillaari ühinemist ja transpordib vedeliku lihasrakkude abil vasaku rinna suunas.
Lisaks transpordifunktsioonile teenivad eeltagatised ka täiendava lümfivedeliku imendumist ümbritsevast koest. Lümfisoonte anatoomia on seetõttu üsna lihtne. Järgmisena ühinevad mitmed eelkomponendid, moodustades suurema kollektori lümfisoonte (või kollateraalse lümfisoonte).
Võrreldes kapillaaride ja prekollateraalidega toimivad tagatised ainult lümfivedeliku transportimiseks. Kudedest enam vedelikku ei imendu. Nende tagatiste läbimõõt on 150–600 μm.
Nende lümfisoonte anatoomia on peaaegu identne veenidega. Tagatistel on histoloogiline klassikaline kolmekihiline seinakonstruktsioon (intima, keskkond ja välimine) ning neil on lisaventiilid, mis tagavad vedeliku transportimise vasaku rinna suunas ega vaju kätesse ega jalgadesse. Kahe klapi vahelist ala nimetatakse lümfisoonte lümfisooneks.
See piirkond tõmbub kokku 10–12 korda minutis ja tagab seega lümfi edasitoimetamise. Kokku saab eristada 3 tagatiste alamvormi. Lümfisoonte anatoomia tagab lisaks selle, et need kolm süsteemi on omavahel ühendatud.
See võimaldab lümfil voolata sügavast süsteemist pindmisse süsteemi. Laevade vahelist ühendust nimetatakse anastomoosiks ehk perforatsiooniringluseks.
- Pindmine (epifasciaalne) süsteem asub nahaaluses rasvkude ja neelab naha ja rasvkoe lümfi.
- Käte ja jalgade (jäsemete) ja pagasiruumi sügav (subfasciaalne) süsteem neelab lümfi lihastest, sidemetest, liigesed ja luud.
- Lõpuks on olemas vistseraalne süsteem, mis saab lümfi erinevatest elunditest.
Lümfisoonte anatoomia eripära on lümfi kogumispunktid.
Need on inimkeha suurimad lümfisooned. Sõltuvalt asukohast jagunevad nad keha ülemisse või alumisse poolde. Nende hulgas on hingetoru pagasiruumi (Truncus trachealis) ja rindkere kanal (Ductus thoracicus), mille pikkus on umbes 40 cm. Need kogumispunktid võtavad tagatistest lümfi.
Seejärel voolavad nad vasakule vein nurk süda. Sel hetkel ühendub lümfisoonte anatoomia venoosse süsteemi anatoomiaga. Lümfisoonte struktuur on üldiselt veenide struktuuriga väga sarnane, eriti suuremates lümfisoonetes (tagatised).
Sarnaselt veenidele on lümfisoontel ka kolmekihiline seinastruktuur, mis koosneb klassikaliselt intimast, keskkonnast ja välisest. Lümfisoonte klapid on veel üks sarnasus. Nagu veenide puhul, on ka lümfisoonte ventiilid ette nähtud vedeliku (lümfi) transportimiseks perifeeriast, näiteks jalg, vasaku rinna suunas.
Kuna vedelik peab voolama gravitatsioonile vastupidises suunas, vajavad lümfisooned piisava voolu tagamiseks ja tagasivoolu vältimiseks ventiile. Neid ventiile leidub ainult suuremates lümfisoonetes, näiteks kollateraalides, mitte kapillaarides ja eelkollateraalides. Vastupidiselt venoossele süsteemile on lümfisoonte klapid passiivsed.
Need asuvad suuremates lümfisoonetes teatud kaugusel ja sõltuvalt läbimõõdust. Kui lümfisoonte klappide funktsioon on vähenenud, on võimalik, et vedelikku ei saa enam piisavalt transportida ja moodustub nn. lümfedema võib tekkida. Üldiselt on lümfisoonte ventiilide talitlushäire vähenenud toimega võrreldes üsna haruldane venoosne klapp funktsiooni.
