Määratlus
Inimesed, kellele võib a luuüdi annetus on patsiendid leukeemia, tuntud ka üldiselt kui veri vähk, näiteks äge müeloid leukeemia või äge lümfotsütaarne leukeemia. Käigus luuüdi annetus, veri tüvirakud (vereloome tüvirakud) kantakse edasi. Nende asukoht on peamiselt luuüdikus lahtrid verinagu punased verelibled (erütrotsüüdid) toodetakse rakkude jagunemise ja rakkude diferentseerumise kaudu.
Seda moodustist nimetatakse vereloomeks. See vastutab vererakkude pideva tarnimise eest. Luuüdi või tüvirakkude siirdamise korral on võimalik, et doonor ja retsipient on üks ja sama isik, st asjaomane isik saab endalt vereloome rakud. Sel juhul räägitakse autoloogist siirdamine. Allogeense siirdamise korral on doonor ja retsipient kaks erinevat isikut (vt: tüvirakkude annetamine)
Autoloogne ja allogeenne siirdamine
- Autoloogi käigus siirdamine, saab patsient ise oma vereloome tüvirakud. Need on enne verest või luuüdist eraldatud keemiaravi. Kui kavatsetakse neid korjata perifeersest verest, tuleb vereloome tüvirakud meelitada nende asukohast - luuüdist - hematopoeetiliste kasvufaktorite manustamisega.
Vereloome kasvufaktorid süstitakse naha alla. Seejärel saab otsitud rakud verest eraldada rakuseparaatorite abil (leukaferees). Seejärel saab kasvajarakke eriprotseduuride abil eristada vereloome tüvirakkudest, nii et järgnevate haiguste ajal ei viida kasvajarakke siirdamine.
- Allogeenseks siirdamiseks on vaja valmis ja koega ühilduvat luuüdi doonorit.
Enamasti kasutatakse seda tüüpi siirdamist juhul, kui patsiendi vereloome tüvirakud on ravimeetmete abil täielikult hävitatud. Seda tehakse müeloablatiivse ravi raames, st ravi, mis viib luuüdi ja sellesse suletud hematopoeetiliste tüvirakkude hävitamiseni. Tavaliselt suurtes annustes keemiaravi või kiirgus põhjustab sellise hävingu. Viimasel ajal on aga kasutatud allogeenset siirdamist ka patsientidel, kelle vereloome tüvirakke pole hävitatud.
