Sünonüümid
Bipolaarne afektiivne häire, maniakaal-depressiivne häire, tsüklotüümia, depressioon
Määratlus
Mania on meeleoluhäire, sarnane depressioon. Tavaliselt on see väga kõrgendatud (“taevakõrgune õhutus”) või harvadel juhtudel vihane (düsfooriline). Eristatakse hüpomanilisi episoode, psühhootilist maania ja segatud maniakaal-depressiivseid episoode.
Epidemioloogia
Mania kui individuaalselt esinev (unipolaarne) meeleoluhäire on väga-väga haruldane. Palju sagedamini esineb see seoses depressiivse häirega. Ligikaudu 20% korduva (korduva) depressiivse häire all kannatavatest patsientidest kogeb haiguse käigus maniakaalseid või hüpomanilisi episoode.
Seetõttu on sellel haigusel 2 “poolust”, üks maniakaalne ja üks depressiivne. Seetõttu nimetatakse seda bipolaarse afektiivse (“2-pooluse meeleoluhäire”) haiguseks. Need haigused algavad varem kui unipolaarsed depressioon.
Sel juhul võib esimene haigus ilmneda juba 18. eluaastast. Haiguse 2. nn tipp on umbes 30. eluaastast. Mehed ja naised on võrdselt haiged.
Eluaegne risk on umbes 1.5%. Iga kümnes mõjutatud inimene arendab nn kiiret jalgrattasõitu, st väga kiiret muutust maania ja depressioon. Ligikaudu pooltel kõigist patsientidest tekivad psühhootilised sümptomid (vt ptk Skisofreenia).
Sümptomid
Mania tüüpilised sümptomid on: Suuruse ja kõrgendatud enesehinnangu ideed: maniakaalsed patsiendid peavad end haiguse kontekstis oluliselt kvalifitseeritumaks ja intelligentsemaks. See võib muidu häbelikele ja pärsitud patsientidele anda täiesti uue ellusuhtumise. Enda võimete selline ülehindamine võib viia isegi megalomaaniani.
- Suuruse ideed ja suurenenud enesehinnang
- Suurenenud tung rääkida
- Ametlikud mõtlemishäired
- Ärrituvus
- Suurenenud füüsiline rahutus
- Oluliselt vähenenud unevajadus
- Suurenenud libiido ja seksuaalne aktiivsus
Suurenenud vajadus rääkida selgelt suurenenud vajadus rääkida on mania väga levinud sümptom. (“Rääkimine ilma punkti ja komata”). Seda tungi rääkida räägitakse tavaliselt sobimatul helitugevusel ja suure entusiasmiga.
Teised ei saa võimalust rääkida ja tunnevad end sageli üle sõidetuna. Seda sümptomit nimetatakse ka logorröaks. Ametlikud mõtlemishäired Ametlik mõtlemine ei kirjelda seda, mida me mõtleme, vaid pigem seda, kuidas me mõtleme.
Erinevalt tavalistest mõtteprotsessidest, mis tavaliselt kipuvad olema sirged, st lineaarsed, suudab maniakaalne patsient korraga välja mõelda 1000 asja. Mõtted sunnivad teda peale (mõttetung). See võib mania raskes staadiumis saada väga suureks probleemiks, sest mõtted tormavad sisse ja välja nii kiiresti, et välismaailm ei jõua enam patsiendini.
Ärrituvus: Isegi kerged ärritused välismaailmast või äkilised ideed võivad mania all kannataval patsiendil kaotada “punase lõime”. See pärineb „Höckstken auf Stickstkenist”. Suurenenud füüsiline rahutus: patsient ei saa enam paigal istuda, ta ei leia enam rahu.
Teda aetakse pidevalt. Koos teiste sümptomitega põhjustab see võimetust regulaarset ja kontsentreeritud tööd teha. Oluliselt vähenenud unevajadus: vähenenud unevajadust peetakse sageli maniakaalsete episoodide ennustajaks.
Aja jooksul väheneb unevajadus umbes 3-4 tunnini öö kohta. Need lühikesed unefaasid on patsiendi hinnangul äärmiselt rahulikud. Üksikjuhtudel saab unevajaduse ka täielikult kaotada, nii et patsient saaks mitu päeva magamata hakkama.
Suurenenud libiido ja seksuaalne aktiivsus: maania põhjustab tavaliselt haige inimesel selgelt suurenenud sugutungi. See võib põhjustada palju probleeme. Sageli suureneb seksuaalne kontakt suure hulga inimestega.
See on muidugi füüsiline oht (HIV jne), aga ka reaalne oht sotsiaalsele olukorrale.
