Minimaalsetes muutustes glomerulonefriit (MCGN) (sünonüümid: minimaalse muutusega glomerulonefriit; minimaalne glomerulonefriit; minimaalse muutusega glomerulopaatia (haigus) = MCD; ICD-10-GM N05.0: täpsustamata nefriitiline sündroom: minimaalne glomerulaarne kahjustus), esinevad minimaalsed glomerulaarsed kahjustused, mida saab ainult visualiseerida elektronmikroskoobi all.
Glomerulid (glomeruli corpusculi renalis) on neerukerede oluline morfoloogiline komponent ja vastutavad primaarse uriini ultrafiltreerimise eest.
Eristatakse järgmisi glomerulonefriidi peamisi vorme:
- Minimaalne muutus glomerulonefriit (MCGN) (glomerulaarne minimaalne kahjustus) - kõige levinum põhjus nefrootiline sündroom in lapsepõlv.
- Fokaalne segmentaalne skleroseeriv glomerulonefriit (FSSGN) - seotud nefrootiline sündroom ligikaudu 15% juhtudest.
- Membraanne glomerulonefriit (MGN) - kõige sagedasem nefrootilise sündroomi põhjus täiskasvanutel; moodustab 20-30% kõigist glomerulonefriididest; võivad olla primaarsed või sekundaarsed (tulenevad muudest haigustest)
- Membranoproliferatiivne glomerulonefriit (MPGN) - seotud nefrootiline sündroom 50% -l.
- Mesangiaalne IgA glomerulonefriit - kõige tavalisem vorm kuni 35% juhtudest.
- Kiire progresseeruv glomerulonefriit (RPGN) - esineb 2-7% patsientidest; haigus liigitatakse mitmesse põhjuslikku rühma
Sekundaarsest vormist eristatakse idiopaatilist (ilma nähtava põhjuseta) vormi (hematoloogiliste neoplasmide (nende hulka kuuluvad leukeemiad ja ravimid/ toimeained nagu mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, kuld, penitsillamiin, liitium, elavhõbe, ja teised).
Minimaalne muutus glomerulonefriit aastal on nefrootilise sündroomi kõige levinum põhjus lapsepõlv (tavaliselt ägeda algusega). Nefrootilist sündroomi iseloomustab proteinuuria (valgu suurenenud eritumine uriiniga), mille tulemuseks on hüpoproteineemia (liiga vähe valku veri) ja hüperlipoproteineemia (lipiidide ainevahetushäire) ja tursed (vesi säilitamine). Täiskasvanutel on nefrootilise sündroomi põhjuseks umbes 10% juhtudest minimaalne muutus glomerulonefriit.
Sageduse tipp: haigus esineb valdavalt vanuses alla 10 aasta, enamasti vahemikus 2 kuni 6 aastat.
Käik ja prognoos: Minimaalse muutusega glomerulonefriit (MCGN) võib paraneda iseenesest (iseenesest). Lastel täheldatakse täielikku remissiooni (sümptomite täielikku kadumist) umbes kolmandikul piisava ravi. 25 aasta jooksul areneb terminal umbes 5% -l haigestunutest neerupuudulikkus (neer ebaõnnestumine).
MCGN on sageli korduv (korduv). Kordumise määr on 30%.
Märkus: arvatakse, et MCGN areneb ka “fokaalse segmentaalse glomeruloskleroosini” (FSGS).
