Näidustused Insuliin

Näidustused

Kui on insuliin kasutatakse raviks? 1. tüübiga inimesed diabeet sõltuvad väljastpoolt tarnitavatest insuliin kuna keha enda insuliini tootmine ja vabanemine ei ole piisav. II tüüpi diabeetikuid ravitakse insuliin kui dieedimeetmed ja suukaudsed ravimid (tabletid) enam mingit mõju ei oma ja veri glükoosikontroll ei ole rahuldav. Raseduse korral diabeet, suukaudseid diabeediravimeid ei tohi anda, mistõttu kasutatakse insuliini, mis on süstitud hüpodermiliste nõelte kaudu.

Insuliinipreparaadid

Insuliini on erinevaid tüüpe, mis erinevad peamiselt nende toimeaja poolest ja seetõttu on igale insuliinitüübile vaja eraldi manustamisskeemi. Iniminsuliin (tavaline insuliin) on üks nn lühitoimelistest insuliinidest. See hakkab toimima 30-45 minuti pärast ja süstitakse naha alla (subkutaanselt).

See on vahelduva tavapärase ravi või insuliinipumba ravi komponent ning seda kasutatakse ka äsja diagnoositud esmasel ravimisel diabeet. On oluline, et patsiendil säiliks süstimise ja söömise intervall 15–20 minutit, et saavutada normaalse insuliini optimaalne toime. Lühitoimelisi insuliini analooge, st keemiliselt modifitseeritud insuliini, kantakse ka naha alla, kuid modifitseeritud keemiliste omaduste tõttu ei ole vaja säilitada süsti-söömise intervalli: toime algab kiiresti ja toimub 15 minuti pärast.

Teine diabeediravis kasutatav insuliini tüüp on pikaajaline insuliin, mille toime kestab üle 24 tunni. Insuliini ühendamine teise ainega aeglustab insuliini lagunemist selle põhilisteks ehitusplokkideks, nii et antud hormooni koguse toime kestus pikeneb. Sageli kasutatav NPH insuliin jääb keskmise toime kestuse vahemikku.

Detemirinsuliini, glargiini ja degludeki analoogidel on pikim toime. Enamik neist ravimitest on suu kaudu manustamisel ebaefektiivsed. See nähtus põhineb asjaolul, et sünteetilise insuliini valguahelad lagundatakse seedetraktis organismi enda poolt ensüümide enne kui hormoon saab toimima hakata.

Insuliinravi käigus eristatakse kahte manustamismehhanismi. Patsiendid on tavaliselt sunnitud võtma nn põhiannust insuliini üks kuni kolm korda päevas. Selles kontekstis sobivad eriti hästi pika toimega insuliinid. See baasannus katab igapäevase põhivajaduse.

Praegune veri suhkru tase tuleks kindlaks määrata enne sööki. Kõrgete väärtuste või suhkrurikaste söögikordade korral võib lisaks baasinsuliini kogusele süstida ka boolust. Boolussüstid sobivad eriti hästi nende insuliinide jaoks, mis toimivad eriti kiiresti ja lühidalt.

• Normaalne insuliin ja
• Lühitoimelised insuliini analoogid.
• Viivitav insuliin. Need preparaadid koosnevad insuliinist ja lisandist (protamiin, tsink, surfamine), mis annab hormoonile pikema toimeaja. Hilinenud insuliinid süstitakse subkutaanselt ja neid saab jagada veel vahesinsuliinideks, mille toime kestab 9 kuni 18 tundi ja mida saab korrata
• Pikaajaline insuliin, mille toime kestab üle 24 tunni.

  Insuliini ühendamine teise ainega aeglustab insuliini lagunemist selle põhilisteks ehitusplokkideks, nii et antud hormooni koguse toime kestus pikeneb.

Insuliinisõltuvad diabeetikud on paljudel juhtudel sunnitud insuliini süste iga päev ise tegema. See võib mõnele inimesele stressi tekitada. Lisaks kaasneb naha korrapärase läbimurdega, mis toimib loodusliku kaitsetõkkena, nakkushaiguste, põletike ja inetute hematoomide (verevalumite) oht.

See on eriti raske olukord noorte inimeste käes, kes kannatavad diabeet. Täna on diabeedihaigetel võimalus kasutada nn insuliinipumpa. Insuliinipump on meditsiiniseade, mida saab kasutada insuliinravi jaoks.

Vajaliku hulga insuliini regulaarne süstimine asendatakse väikese programmeeritava pumbaga. Insuliinipumba rakendamiseks pannakse kahjustatud patsiendi naha alla kateeter. Enamasti tehakse seda kõhu piirkonnas.

Päris insuliinipumpa tuleks pidevalt kehal kanda (näiteks vöö peal). Kuid teoreetiliselt on võimalik ka seade kateetrisüsteemist lühikese aja jooksul lahti ühendada. Sellise insuliinipumba kasutamine sobib eriti inimestele, kes põevad I tüüpi diabeeti.

Insuliinipumba rakenduspõhimõte on sarnane tavapärase insuliini süstimise raviga (ICT). Organismi varustatakse regulaarselt nn baasmääraga, mis on mõeldud põhivajaduse katmiseks. Teatud olukordades (nt kui glükoosi tarbimine on suurenenud, näiteks eriti süsivesikuterikka toidu puhul), saab individuaalse insuliinibooluse manustada ühe nupuvajutusega.

Enamasti manustatakse põhivajaduste katmiseks mitu korda päevas väikest kogust lühitoimelist insuliini. Seevastu tavalises süsteteraapias kasutatakse pika toimeajaga insuliini (nt NPH insuliin). Hoolimata insuliinipumba suhteliselt mugavast kasutamisest, ei tohiks unustada, et see ei asenda tervet kõhunääret.

Voolu mõõtmine veri glükoositase insuliinipumba abil pole veel võimalik ja seda peab patsient tegema iseseisvalt. Insuliinipumba kasutamine on hea alternatiiv, eriti nn koidunähtusega diabeetikutele. See viitab neile patsientidele, kelle Veresuhkur tase tõuseb järsult, eriti öösel (tavaliselt kella nelja paiku).

Glükoosi tõusu põhjuseks on maks rakud, mis vabastavad vereringesse sel ajal tohutul hulgal suhkrut. Insuliinipumba abil ei ole asjaomased patsiendid enam sunnitud öösel üles tõusma ja insuliiniboolust manustama. Insuliinipumpa saab täpselt programmeerida, et see annaks une ajal sobiva annuse insuliini.

Seega saab vältida insuliini tüüpilist kõrvaltoimet, hommikust hüperglükeemiat. See eelis on selles osas väga oluline, kuna igasugune metaboolne rööbastelt mahasõit (olgu see hüper- või hüpoglükeemiale üleminek) võib põhjustada tõsiseid elundikahjustusi. Insuliini eraldav toit on toitumisvorm, mis sõltub insuliinist tasakaal.

Insulin Food Combining eesmärk on vähendada insuliini taset veres, valides sobivad toidud. Lisaks toiduvalikule mängivad selles vormis olulist rolli ka pikemad pausid söögikordade vahel dieet. Insuliini eraldamise füsioloogiline alus dieet on asjaolu, et kõrge vere insuliini tase pärsib nii rasvade lagunemist (lipolüüsi) kui ka glükogeeni lagunemist. Selle taseme alandamisega tuleks seetõttu suurendada keharasva vähenemist ja salendavat toimet parandada.

Insuliini eraldamise põhimõte dieet põhineb proteohormooninsuliini füsioloogilisel sekretsioonil ja toimemudelitel. Hommikul tuleb suurt tähtsust omistada sihipärasele tarbimisele süsivesikuid. Rikkalik hommikusöök leiva, rullide ja suhkrut sisaldavate võidega peaks andma organismile kogu päeva tarbimiseks piisavalt energiat.

Pealegi peaks hommikune nälg olema rahul müsli ja rohkete puuviljadega. Insuliini eraldava dieedi kohaselt peaks hommiku- ja lõunasöögi vahele jääma umbes 5-tunnine paus. Lõuna ajal tasakaalustatud segatoit, milles on suur osa süsivesikuid moodustab ideaalse aluse keha püsimiseks.

Tänapäeval niigi kõrge insuliinitaseme tõttu saab imendunud suhkrut ilma probleemideta metaboliseerida. Ka lõuna- ja õhtusöögi vahel tuleb pidada viietunnine paus. Insulin Food Combiningi andmetel on rasvade tõhus vähendamine üldjuhul võimalik ainult õhtutundidel ja öösel.

Õhtul tuleks keha kohaneda rasvavarude vähenemisega. See tähendab, et süsivesikuid tuleb täielikult vältida. Õhtul süsivesikuid sisaldavate toitude söömine põhjustaks B-rakke kõhunääre toota liiga palju insuliini ja vabastada see vereringesse.

Selle tulemusena rasvkude öösel ei lagundataks. Eriti õhtul sobib dieedi edukuse optimeerimiseks insuliinitoit, mis kombineerib toitu valgu tarnijatega, näiteks kala ja liha. Lisaks saab salatit ja köögivilju tarbida ilma kõrge insuliinitasemeta.

Meditsiinilisest vaatepunktist ei tohiks insuliini eraldamise dieedi järgimist vaadata kriitiliselt. Saksa toitumisühing (lühidalt: DGE) soovitab isegi selgesõnaliselt sellist dieeti mitte pidada. DGE andmetel on insuliini eraldamise dieet ja sellega seotud süsivesikute eraldamine ja valgud söömise ajal pole mõtet. Ühiskond on arvamusel, et (vastupidiselt seni oletatule) on organismil täiesti võimalik seedida süsivesikuid ja valgud samal ajal. Lisaks rõhutab DGE, et süsivesikud on oluline toidukomponent ja ilma nendeta ei saa keha tervena hoida.