Sissejuhatus
Naergaasi keemiline nimetus on dilämmastikoksiid, keemiline struktuurivalem on N2O. Naerugaas on värvitu gaas ja pärineb lämmastikoksiidide keemilisest rühmast. See sünteesiti juba 17. sajandil ja on seetõttu üks vanimaid anesteetikumid maailmas.
Naergaas tekib ammooniumsulfaadi ja naatrium nitraat. Seda tehakse laboris. Looduslikus keskkonnas võib aga tekkida ka dilämmastikoksiid, nimelt põllumajanduses. Viljastatud põllumullal või silodes võib dilämmastikoksiidi moodustada lagunemisprotsessidega, mis mõnel juhul on isegi piisav vastava anesteetilise efekti tekitamiseks (räni) anesteesia).
Mida mõeldakse dilämmastikoksiidi elimineerimise all?
Naerugaas rahustid on patsientide sedatsioon (rahustav), näiteks hambaraviks. Nagu sissehingamine anesteetikum, lämmastikoksiidil on hea valuleevendav toime ja ainult nõrk narkootikum mõju. Naerugaas on lühitoimeline narkootikum.
Dilämmastikoksiidis rahustid, inhaleeritakse gaas koos puhta hapnikuga. Naergaasi ja hapniku suhet kohandatakse patsiendi järgi järk-järgult. Kui soovitakse rahustid saavutatakse, protseduur viiakse läbi.
Protseduuri ajal saab gaasisegu koostist igal ajal reguleerida. Patsient jätkab spontaanset hingamist ja teadvus on “ainult” nõrgenenud. Kogu protseduuri vältel jälgitakse patsienti nn järelevalve süsteemi.
Hapniku küllastus mõõdetakse ja impulss määratakse nn pulsoksümeetriga. Lisaks on veri mõõdetakse ka rõhk ja vajadusel ühendatakse EKG. See järelevalve toimib sedatsiooni ja ohutuse kontrollimiseks.
Pärast vastava ravi lõppu hingab patsient uuesti puhast hapnikku. Selle eesmärk on neutraliseerida juba hapnikus sisalduva hapniku mõju kopsu alveoolid lahjendatakse dilämmastikoksiidi sissevooluga. Sellest tulenevat hapnikupuudust hoiab ära hingamine puhtas hapnikus anesteesia. Tavaliselt kulub vaid mõni minut, kuni patsient on pärast dilämmastikoksiidi tarnimise lõppu taas täielikult teadvusel.
Kõik selle sarja artiklid:
