Valu jalgpallis | Füsioteraapia pärast pöialuu murdu - paranemisaeg, stress ja teraapia

Valu jalgpallis

A metatarsaalne luumurd võib põhjustada valu jalgpallis. Eriti metatarsaalne luud 2–4 võivad langeda jala deformatsioonide korral, näiteks põlve langetava hariliku jala korral, ja võivad füsioloogiliselt maapinnaga kokku puutuda. Sellisel juhul näitab sageli jalatald kallus moodustumine jala pallil 2-4 varba piirkonnas.

Selle piirkonna luumurrud võivad viia valu jalapallil. Eriti võistlussportlastele, tugev koormusest või liikumisest sõltuv valu selles piirkonnas võib viidata väsimusele luumurd. Kui kukkel valu esineb suure varba küljel, see võib olla a luumurd 1. päevast metatarsaalne luu. See luu kannab füsioloogilise rullimise käigus eriti rasket massi. Välisküljel on 5. pöialuu, mida peetakse oluliste lihaste lähtepunktiks.

Hüppeliigese murd

An pahkluu luumurd on sageli põhjustatud hüppeliigese traumast. Sel juhul pöialuu luud võib ka rõhutada. Eriti 5. pöialuu, mis on lihase M. fibularis longus lähtepunkt, mis on oluline hääldusehk välisserva tõstmine võib keerdumisprotsessi käigus tekkiva lihaspinge tõttu puruneda.

Seda nimetatakse Jonesi luumurruks, kuna kahjustatud on 5. pöialuu või avulsioonimurd, mis kirjeldab õnnetuse kulgu. Kuna 5. pöialuu on jala stabiilsuse tagamiseks hädavajalik, on sageli näidustatud kirurgiline ravi. Samaaegne vigastus pahkluu ühine muudab teraapia raskemaks.

Süsteemi immobiliseerimine liigesed põhjustab märkimisväärset liikuvuse kaotust. Pärast on vajalik intensiivne füsioteraapia, et võimaldada füsioloogilist koormust ja uuesti kõndimist. Lisateavet leiate artiklist Harjutused Hüppeliigese murd

kokkuvõte

Luuemurru murd võib mõjutada ühte või mitut viiest pöialuust. Põhjused on tavaliselt vägivaldsed mõjud jalale. 1. ja 5. pöialuu on jala stabiilsuse seisukohalt eriti olulised ning vigastuste korral on kirurgiline ravi sageli vajalik.

Väsimusmurd võib viia 2. - 4. pöialuu luumurduni. Teraapia kohandatakse patsiendi jaoks individuaalselt seisund, seda kauem on murd eksisteerinud, seda rohkem aega kulub paranemiseks. Sellele järgneb rehabilitatiivne füsioterapeutiline ravi, mis aitab parandada liikuvust ning peaks võimaldama füsioloogilist koormust ja kõndimist. Teraapia olulised komponendid on sellised harjutused nagu varvastest kinnihoidmine või kaarekoolitus.