Paracodin® on köhavastaste ravimite rühm (köha supresandid) ja seda kasutatakse ebaproduktiivse ärrituva köha korral. Parakodiinis sisalduv toimeaine on dihüdrokodeiin. Dihüdrokodeiin on ühendi derivaat oopium alkaloid morfiin ja tuletis kodeiin, mis on omakorda ette nähtud köhavastase ja valuvaigistina. Saksamaal kuulub Paracodin® narkootikumid seadus, mis tähendab, et uimasti vabastamine kuulub spetsiaalse kontrolli alla.
Tegevuse režiim
Paracodin®-is sisalduv toimeaine dihüdrokodeiin kuulub opioidide rühma. Termin opioid viitab rühmale looduslikke ja sünteetilisi aineid, mis on efektiivsed opioidiretseptorite juures. Peamised mõjud opioidide on tugev analgeesia (valu kergendus), rahustid, hingamisteede depressioon (hingamisteede pärssimine) ja kõhukinnisus.
Pikaajalisel kasutamisel on sõltuvuse tekkimine võimalik. Dihüdrokodeiinil on tugev valuvaigistav toime, seda kasutatakse peamiselt lühiajalises ravis ebaproduktiivse ärrituvuse raviks köha. Seda saab kasutada ka mõõduka raskusega valu.
kõrvaltoimed
Paracodin®-is sisalduv toimeaine dihüdrokodeiin võib opioidretseptoritele mõjuva ravimina põhjustada erinevaid kõrvaltoimeid. Pärast Paracodin®-i võtmist võib tekkida sügelus koos naha punetusega, mis esineb 0.1% juhtudest.
Samuti võivad tekkida rasked allergilised reaktsioonid, mille intensiivsus võib paisuda kuni Steven-Johnsoni sündroomini (0.01% juhtudest). Paracodin®i võtmine võib põhjustada silelihaste lihastoonuse tõusu, mis võib viia kõhukinnisus seedetraktis.
Järgmine kõrvaltoime on iiveldusIsegi oksendamine, mis esineb sagedamini ravi alguses. Vahel on ka kuiv suu. Sageli (?
1% juhtudest) on kerge peavalu ja väike unisus, võib esineda ka unehäireid. Psühholoogiliste kõrvaltoimetena on eufooria ja meeleolumuutused mõnikord täheldatakse. Lisaks on võimalikud segadusseisundid, esinevad ka hallutsinatsioonidega tajumishäired (?
0.1%). Olemasolevatel patsientidel epilepsia krampide kalduvus, krampide oht (krambid) on Paracodin®-ravi ajal suurenenud (<0.1%).
Patsiendid kurdavad sageli pearinglust. Suurtes annustes veri rõhulangused ja sellest tulenev sünkoop ehk äkiline minestamine on endiselt võimalik. Veelgi enam, patsiendid, kellel on juba a kops düsfunktsioonid on ette nähtud arenguks kopsu turse dihüdrokodeiiniga suurte annuste kasutamisel.
Lisaks võivad tekkida hingamishäired, düspnoe (õhupuudus) või hingamisteede häired depressioon (tavaliselt dihüdrokodeiini väärkasutamise korral) on võimalikud. Üldiselt tuleb märkida, et pikaajaline suurte annustega ravi arendab tolerantsust käsimüügiravimite suhtes ning psühholoogiline ja füüsiline sõltuvus. Paracodin®i võtmine koos toimeaine dihüdrokodeiiniga võib põhjustada ka nägemise halvenemist, kuna silmalihaste jõudlust võib vähendada.
Väga harva esineb ikka veel silmade funktsionaalne häire, mis avaldub mioosina (silmade ahenemine) õpilane) Või skotoom (? 0.01%). Paracodin®-i ega dihüdrokodeiini ei tohi võtta teatud haiguste või seisundite korral.
Oluline vastunäidustus on hingamisteed, näiteks hingamispuudulikkus või hingamisteede depressioon, kuna dihüdriokodeiin võimendab mõlemat. Lisaks ei tohi ravimit võtta ägedate astmahoogude või krooniliste haiguste korral bronhiaalastma. Dihüdrokodeiinipreparaate ei tohi võtta isegi siis, kui hingamise keskne keskus ehk hingamiskeskus on häiritud.
Pealegi on dihüdrokodeiin vastunäidustatud alla nelja-aastastele lastele. Kui patsient on sõltuvuses opioidide, alkoholi või rahustid, tuleb dihüdrokodeiini kasutada väga ettevaatlikult, vastasel juhul süveneb sõltuvus. Patsientidel, keda ravitakse pärast sapipõie kirurgilist eemaldamist, tuleb olla ettevaatlik.
Patsientidel, kellel on piiratud neer funktsiooni, tuleb annust kohandada, kuna eritumine on aeglasem. Üldiselt peaks dihüdrokodeiini kasutamisel eakate patsientide ravimisel olema ettevaatlik, kuna ravi võib mõjutada juba olemasolevaid seisundeid. Dihüdrokodeiinravi tuleb eriti hoolikalt kaaluda juba olemasolevate patsientide puhul hüpotüreoidism, vähendatud maks funktsioon ja / või olemasolevad krambihäired (epilepsia). Ettevaatus on vajalik ka kroonilise haigusega patsientidel kõhukinnisus, kuna opioid võib suurendada kõhukinnisuse riski.
Samuti tuleks dihüdrokodeiini väga hoolikalt kaaluda rasedus. Aasta esimesel kolmel kuul rasedus preparaati on võimalik võtta, kui näidustus on väga range. Niipea kui sünnitus on lähenemas, on dihüdrokodeiini manustamine vastunäidustatud, kuna vastsündinul oleks hingamisdepressiooni oht.
Uuringud on näidanud seoseid rasedate dihüdrokodeiini tarbimise ja lapse deformatsioonide vahel. Lisaks võib sündimata lapsel tekkida sõltuvus, kui seda võtta pikema aja jooksul. Lapsed, kelle emad olid korduvalt dihüdrokodeiini võtnud rasedus (viimasel trimestril) on pärast sündi leitud võõrutusnähud. Dihüdrokodeiin on imetamise ajal vastunäidustatud, kuna toimeaine pääseb sisse rinnapiim ja võib põhjustada imikule kõrvaltoimeid.
