Sünonüümid laiemas tähenduses
Taimede sünonüümid: piimohakas kuulub Astericeae sugukonda. Seda teatakse siiani ka nime järgi: ladinakeelne nimetus: Silybum marianum
- Kõrvits
- Veenuse ohakas
- Valge ohakas
- Emane ohakas
- Kõhuohakas
- Ehmatus Ohakas
- Piimakarja
- Stitch seemned
- Seemik
- Piimakarja
- Palavik ohakas ja
- Põldohakas
Mariendiestel homöopaatias
Aastal kasutatakse ka piimohakat (Carduus marianum) homöopaatia ravimina. Selle kasutamise kohta leiate lisateavet saidilt homöopaatia meie teema all: Carduus marianumRavimtaimpiimaohakas kannab botaanilist nimetust Silybum marianum ja kuulub karikakrad, nagu näiteks artišokk, kummel, okas- või saialille. Väärikas 0.70–1.50 m kõrgune püstise peene karvase varrega taim on üks kuni kaks aastat vana.
Piimohaka lehed on roheliselt valged marmorjad, piklikud, varrega kinni ja rohkesti. Tippudes ja servades on piimohaka lehtedel okkad. Piimohaka õied koosnevad lilla-punastest kerakestest nelja kuni 5 cm pikkustest peadest, mis on taime suhtes väga väikesed.
Seda tuntakse ka kui “metsikut artišokk“. Õitsemise aeg on juunist septembrini. Piimohaka viljad on umbes 7 mm pikad ja läikivad, mustast-pruunikaskollasest marmorist valge pappusega.
Ravimtaime Milk Thistle algkodu on Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, Väike-Aasia ja Lõuna-Venemaa. See kasvab põldudel ja teeservadel ning võib leida päikesepaistelistest ja soojadest kohtadest. Ravimtaime kasvatatakse Saksamaal, Austrias ja Ida-Euroopas.
Kogutakse piimohaka viljad ja ürt. Parim aeg õie kogumiseks on õitsemisperiood. Seemned koristatakse suve lõpus või varasügisel.
ajalugu
Piimaohakat viljeleti juba keskajal kloostriaedades. See võlgneb oma nime legendile: Egiptuse lennul tahtis Marie oma last põetada. Ta otsis kaitset piimohaka lehtede võrastiku alt.
Kuna imetamise ajal langes lehtedele mõni tilk piima, oli ürt laiguline ja triibuline. Botaaniline nimetus Silybum pärineb kreeka keelest (Silybum = tut). Kreeka arst Dioscurides (pärast Kristust 40–90) mainis juba ravimtaimest piimohakat.
Vanemates raamatutes võib piimohaka nimena leida ka nime “Cardulus marianus”. Paracelsus soovitas piimohakat juba seespool kipitamise vastu. Arst Johann Gottfried Rademacher (1772–1850) avastas piimohaka ravimtaimena maks haigused. Seda soovitatakse tänapäevalgi kasutada kaitsva ainena maks.
