Polüneuropaatiad (PNP) (sünonüümid: perifeersed neuropaatiad; polüneuropaatia; RHK-10 G60-G64: polüneuropaatiad ja muud perifeersed haigused närvisüsteem) On geneeriline mõiste perifeerse närvisüsteemi haiguste kohta, mis on seotud perifeersete haiguste krooniliste häiretega närve või närvide osi. Need viima valdavalt sensoorsetele häiretele (insensatsioonid või tuimus) kahjustatud kehapiirkondades.
Alates polüneuropaatia on mitmesuguseid erinevaid haigusi ja ilminguid, on parem rääkida polüneuropaatilisest sündroomist.
Polüneuropaatia kõige levinumad põhjused on:
- suhkurtõbi
- Ligikaudu 75% kõigist polüneuropaatiatest (PNP) on põhjustatud diabeet mellitus ja alkohol kuritarvitamine (sõltuvus alkoholist).
- Ligikaudu 50% diabeetikutest areneb a polüneuropaatia (CIN) kursusel.
- Alkohol
- Ligikaudu 22–66% kroonilistest alkohoolikutest on alkoholseotud polüneuropaatia.
- Keemiaravi
- Ligikaudu 30-40% kasvajaga patsientidest areneb keemiaravikeemiaravi ajal indutseeritud neuropaatia (CIN).
Eristatakse järgmisi polüneuropaatia kuure:
- Äge (nt Guillain-Barré sündroom (GBS)).
- Alaäge (nt vaskuliit/ vaskulaarne põletik).
- Krooniline (nt suhkurtõbi)
- Väga krooniline (nt pärilikud neuropaatiad / pärilikud närvihaigused).
Polüneuropaatia kõige levinum vorm on distaalne sümmeetriline polüneuropaatia (üksikasju vt „Sümptomid - kaebused”).
Polüneuropaatiate levimus (haiguste sagedus) on täiskasvanutel või eakatel umbes 5-8%. Tõenäolise ja kindla polüneuropaatia kombineerimisel oli Hollandi uuringus vanuse järgi standarditud levimus 9.4% (7.9–11.1). Seega on PNP perifeersete haiguste kõige levinum haigus närvisüsteem.
Kursus ja prognoos: polüneuropaatia kulg ja prognoos sõltuvad põhihaigusest. Kui diabeet mellitus või alkohol on polüneuropaatia käivitaja, on sensoorsed sümptomid, näiteks tuimus, kipitus või ebakindlus kõnnakus. Ligikaudu 50% kõigist polüneuropaatiatest kaasneb valu. Neuropaatiline valu saab ravimitega leevendada. Sest diabeetiline polüneuropaatia, vaadake allpool samanimelist haigust.
