Rakumembraani struktuur | Rakumembraan

Rakumembraani struktuur

Rakumembraanid eraldavad üksteisest erinevad alad. Selleks peavad nad vastama paljudele erinevatele nõuetele: Esiteks koosnevad rakumembraanid kahekordsest kihist kahest rasvkilest, mis omakorda koosnevad üksikutest rasvhapetest. Rasvhapped koosnevad vees lahustuvatest, hüdrofiilsetest juhataja ja vees lahustumatu, hüdrofoobne saba.

Pead kinnituvad üksteise külge ühes tasapinnas, nii et sabamass osutab kõik ühes suunas. Sellele vastupidiselt kinnitab teine ​​rasvhapete rida end sama mustriga. See loob kahekihi, mis on väljastpoolt piiratud peadega ja seeläbi tekitab seestpoolt hüdrofoobse ala ehk ala, kuhu vesi ei pääse.

Sõltuvalt molekulidest, mis moodustavad juhataja rasvhappe puhul on neil erinevad nimed ja omadused, kuid neil on vaid väike roll. Rasvhapped võivad olla küllastumata või küllastunud, mis sõltub vastavast sabast ja selle keemilisest struktuurist. Küllastumata rasvhapped on palju jäigemad ja põhjustavad membraani voolavuse vähenemist, küllastunud aga suurendavad voolavust.

Vedelus on lipiidide kahekihilise liikuvuse ja deformeeritavuse näitaja. Sõltuvalt ülesandest ja seisund raku puhul on vaja erinevat liikuvusastet ja jäikust, mis on saavutatav ühe või teise rasvhappetüübi lisamise teel. Lisaks, kolesterooli võib lisada membraani, mis vähendab oluliselt voolavust ja stabiliseerib seega membraani.

Selle struktuuri tõttu saavad membraanist kergesti üle vaid väga väikesed vees lahustumatud ained. Kuna aga rakust sisse või välja transportimiseks peavad membraani ületama ka oluliselt suuremad ja vees lahustumatud ained, tuleb transportida valgud kanalid on vajalikud. Need ühendatakse rasvhapete vahelisse membraani.

Kuna need kanalid on mõnede molekulide jaoks läbitavad ja teiste jaoks mitte, räägime nende poolläbilaskvusest rakumembraan, st osaline läbilaskvus. Viimane rakumembraanide ehituskivi on retseptorid. Vastuvõtjad on samuti suured valgud, mida tavaliselt toodetakse rakus endas ja seejärel ühendatakse membraaniga. Neid saab kas täielikult sirutada või toetada ainult väljastpoolt.

Keemilise struktuuri tõttu püsivad transporterid, kanalid ja retseptorid kindlalt membraanis ja membraanil, nii et neid ei saa sellest nii kergesti eraldada. Neid saab aga külgsuunas nihutada membraani erinevatesse kohtadesse, olenevalt sellest, kus neid täpselt vaja on. Rakumembraanide välisküljel võivad endiselt esineda suhkruketid, mida nimetatakse glükokalüksiks.

Need on näiteks veri grupisüsteem. Kuna rakumembraan koosneb nii paljudest erinevatest ehitusplokkidest, mis võivad ka nende täpset lokaliseerimist muutuvalt muuta, seda nimetatakse ka vedelaks mosaiigimudeliks. Rakumembraanid on umbes 7 nm paksused, st äärmiselt õhukesed, kuid sellegipoolest tugevad ja enamiku ainete jaoks ületamatud. The juhataja alade paksus on umbes 2 nm, samas kui hüdrofoobse saba pindala on 3 nm lai. See väärtus inimkeha rakutüüpide vahel peaaegu ei erine.