Sümptomid
Reye sündroom võib teoreetiliselt esineda igas vanuses, kuid see areneb tavaliselt kümnenda eluaastani. Haiguse alguses avaldub see unisuse, letargia, oksendamine, pidev nutt, palavik, ärrituvus ja piiratud maks funktsioon. Lisaks on seedetrakti sümptomid nagu iiveldus ja vägivaldne oksendamine.
Ligikaudu 30% -l patsientidest tekib haiguse käigus entsefalopaatia, millega võivad kaasneda tõsised sümptomid. Nende hulka kuulub näiteks vedeliku akumuleerumine aju (aju turse), mis viib aju turseni, hingamine liiga kiiresti (hüperventilatsioon) või hingamise seiskumine, krambid, suurenenud refleks (hüperrefleksia) või reflekside kaotus (arefleksia), spastilisus jäsemete (tserebraalne jäikus) või progresseeruv teadvusekaotus kuni kooma. Mõnel juhul võib Reye sündroomi diagnoosi kahtlustada juba lapse või vanemate küsitlemisel. Kui laps põdes viirusnakkust vahetult enne sümptomite tekkimist ja teda raviti aspiriin®, see võib juba viidata.
Diagnoosi kinnitamiseks tuleb veri tavaliselt uuritakse esmalt. Reye sündroomi iseloomustab kõrgenenud maks väärtused, aminohapete, rasvhapete ja ammoniaagi kõrgenenud väärtused, samuti ensüümide taseme tõus. Veri suhkur on sageli liiga madal (hüpoglükeemia).
Kuna maks on ka seotud veri hüübimine, vere hüübimine võib tekkida maksa kahjustatud sünteesi (tootmise) võime tõttu. Haige lapse kõhu palpeerimisel võib sageli täheldada maksa suurenemist. Samuti on võimalik võtta maksast koeproov, milles Reye sündroomi korral oleks näha rasvade ladestumist.
Muude haiguste välistamiseks on sageli vaja täiendavat pildistamist. Eriti siis, kui laps ei ole enam teadvusel, tehakse kompuutertomograafia (CT) kolju tehakse ruumi hõivavate protsesside välistamiseks aju. Kui seal on aju ödeem (vedeliku kogunemine ajukoes), see võib olla nähtav ka CT-s.
