Sotsialiseerimine: funktsioon, ülesanded, roll ja haigused

Sotsialiseerumine on pidev kohanemine tunnete ja mõtlemise mustritega sotsiaalsetes kogukondades. Sotsialiseerumisteooria kohaselt on inimesed elujõulised ainult läbi sotsialiseerumise. Sotsialiseerumisprobleemid võivad seetõttu põhjustada vaimseid ja psühhosomaatilisi haigusi, kuid võivad olla ka nende sümptomiteks.

Mis on sotsialiseerumine?

Sotsialiseerumine on pidev kohanemine tunnete ja mõtlemise mustritega sotsiaalsetes kogukondades. Iga inimest mõjutavad tema keskkonna emotsioonid ja mõtted. Inimeste tunnetus- ja mõtlemismustrite kohandamine keskkonnamudelitega toimub sotsiaalsete normide sisestamise kaudu. Seda protsessi nimetatakse sotsialiseerumiseks. Seega on sotsialiseerumine ühelt poolt sotsiaalne sidumine keskkonnaga ja teiselt poolt isiksuse arendamine koostoimes keskkonnaga. Inimene õpib oma keskkonnast oma mõtlemisviisi ja tegutsemist. Tema jaoks pole muud võimalust, sest ta on alati keskkonnas. Nii koordineerib ta ennast ka sellega. Inimesed järgivad seetõttu kalduvust käituda vastavalt sel ajal kehtivatele normidele ja väärtustele. Kui sotsialiseerumine on edukas, sisendab inimene norme, väärtusi, representatsioone ja keskkonna sotsiaalseid rolle. Edukas sotsialiseerumine vastab subjektiivse ja objektiivse reaalsuse sümmeetriale. The disain tegelikkuse ja oma identiteedi kujundamine on seega sotsiaalse kujuga. 1970. aastatel kujunes välja interdistsiplinaarne sotsialiseerumise teooria. Paljud allikad eristavad esmast sotsiaalse ja kolmanda taseme sotsialiseerumisest sõltuvalt elueast.

Funktsioon ja ülesanne

Sotsialiseerimine on sotsiaalselt vahendatud tervik õppimine töötleb ning võimaldab indiviidil osaleda ühiskondlikus elus ja osaleda selle arendamises. Protsessi tuleb mõista kui elukestvat protsessi. Sotsialiseerumine tuleneb seega inimese kooseksisteerimisest ja väljendub indiviidi sotsiaalsete suhete kujunemises. Sotsialiseerumiseks tuleb isiklik individuaalsus viia harmooniasse sotsiaalse integratsiooniga. Egoidentiteeti ei saa muul viisil kindlustada. Sotsiaalne keskkond ja vastavad kaasasündinud individuaalsed tegurid suhtlevad sotsialiseerumises. Alles sotsialiseerumise käigus areneb inimesest sotsiaalselt võimekas indiviid, kes areneb kogu oma elu jooksul, leppides iseenda eluga. Eelkõige tegeleb üksikisik kogu elu oma füüsiliste ja psühholoogiliste hoiakutega. Ta püüab ühtlustada seda sisemist reaalsust sotsiaalse ja füüsilise keskkonnaga ning seeläbi välise reaalsusega. Esmane sotsialiseerumine toimub vastsündinul ja tähistab maailma sobitumise aluseid. Selle esimese sotsialiseerumisega antakse edasi põhivarustus, millel on teadmised elust ja maailmast. Ainult selle põhivarustuse abil saab inimene maailmas jalga saada. Sotsiaalses keskkonnas olevate asjadega tutvumise viiside sisestamine tuleneb kõigepealt põhilisest usaldusest vanemate või hooldajate eest, kes hoolitsevad kasvatuse eest. Sekundaarse sotsialiseerumise korral seisab indiviid ees ülesanne teha midagi oma elust. Algab kontakt maailmaga, mis asub väljaspool esmast sotsialiseerumiskeskkonda. Sellest hetkest alates on maailm jaotatud paljudeks alamaailmadeks ning kujundatud teadmiste ja oskuste abil. Sekundaarne sotsialiseerumine algab millestki sarnasest lasteaed või kool. Siit peab inimene omandama allmaailmas liikumiseks rollispetsiifilised oskused. Kolmanda taseme sotsialiseerumine toimub täiskasvanueas ja vastab pidevale kohanemisele sotsiaalse keskkonnaga ning seeläbi uue käitumise ja mõttemallide omandamisele. Nii õpitud teadmised ja oskused teenivad ühiskonnas ellujäämist.

Haigused ja häired

Peaaegu kõiki tõsiseid füüsilisi ja vaimseid haigusi võib seostada sotsialiseerumisprobleemidega. Haiguse tagajärjel visatakse inimene rajalt välja ja tal võib olla keeruline sobituda sotsiaalsesse konteksti. Näide sotsialiseerumisprobleemidega haigusest on ADHD. See on häire, mis mõjutab umbes kümmet protsenti kõigist lastest ja noorukitest. Häirel on mõnikord tõsised tagajärjed käitumisele ja jõudlusele. Pilti iseloomustavad raskused tähelepanu säilitamise, rahutuse, ebastabiilsuse ja impulsiivse käitumisega. Paljud kannatanud lapsed ja noorukid kannatavad õppimine raskused ja sotsiaalsed probleemid, nagu sekundaarsed sotsialiseerumisprobleemid. Kuid sotsialiseerumisraskused pole mitte ainult paljude haiguste sümptom, vaid neil võib olla ka algne seos, eriti vaimuhaigustega. Eelkõige võivad raskused esmases sotsialiseerumises olla viima paljude psüühikahaigustega. Näiteks häiritud või pettunud ürgne usaldus on sageli psüühikahäirete aluseks. Pettunud põhilise usalduse tõttu on inimestel raske oma kohta oma peres leida. See muudab nende jaoks veelgi raskemaks oma koha leidmine maailmas sekundaarse sotsialiseerumise raames. Selle tagajärjeks võivad olla sõltuvused või psühhoosid. Ideaalis on inimesed peres õnnelikud ja leiavad selles ruumi enesearendamiseks ja emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks. Seega, kui lapsed kasvama raskete pereprobleemide kõrval kannatavad nad düsfunktsionaalsete perestruktuuride tõttu sageli isiklikes ja inimestevahelistes raskustes.