Apopleksia - kõnekeeles kutsutakse insult - (sünonüümid: apoplektiline solvang; apoplexia cerebri; apopleksia; tserebrovaskulaarne õnnetus; aju solvang; hemorraagiline infarkt; ajuinfarkt; solvang; isheemiline infarkt; isheemiline solvang; insult; aju angiospastiline solvang; aju insult; tserebraalne insult; aju-10 -GM I64: Insult, mida ei nimetata verejooksuks ega infarktiks *) viitab veri voolu aju. Selle tulemusena tekib isheemia (alahindlus) hapnik) toimub järgneva kahjustatud piirkonna närvirakkude surmaga. * Maailma uues rahvusvahelises diagnoosikoodis ICD-10-GM Tervis Organisatsioon (WHO), apopleksia ilmub neuroloogiliste haiguste rühma. Apopleksiat võivad põhjustada:
- Isheemiline infarkt (isheemiline solvang, ajuinfarkt; nt emboolia mille tulemuseks on äkiline vähenemine veri voolu aju) (80–85% juhtudest).
- Hemorraagiline infarkt (intratserebraalne hemorraagia (ICB)); aju verejooks); nt hüpertensiivse massilise verejooksu, fibrinolüütilise või antikoagulantravi tõttu) (15–20% juhtudest)
- Subaraknoidne hemorraagia (SAB) (umbes 5% juhtudest).
- Siinus vein tromboos (SVT) (<1% juhtudest).
Igas neljandas apopleksias on põhjus ebaselge, räägitakse krüptogeensest apopleksiast (“Emboliseeritud Insult määratlemata allika kohta (ESUS)). Uuringud näitavad, et enamikul juhtudel on põhjuseks emboolia. 40-50% -l krüptogeensetest patsientidest insultdiagnoositakse püsiv patent foramen ovale (PFO). ESUS-i määratluse kohta vt Meditsiiniseadmete diagnostikaAlaealiste apopleksias on umbes 25-50% juhtudest krütogeensed. Umbes 25% kõigist apoplektilistest insultidest tabab inimesi une ajal. Ajajooksu järgi klassifitseeritakse insult järgmiselt:
- TIA - mööduv isheemiline atakk - sümptomid kestavad vähem kui 24 tundi.
- PRIND - pikaajaline pöörduv isheemiline neuroloogiline defitsiit - kauem kui 24 tundi kestvad sümptomid taanduvad aeglaselt, kuid lõpuks täielikult
- Infarkt progresseerumisel - neuroloogiliste sümptomite pidev suurenemine.
- Lõppenud infarkt või täielik apopleksia - neuroloogilise defitsiidi sümptomite osaline või taandarengu puudumine.
Üks räägib alaealiste insuldist, kui apopleksia tekib vanuserühmas 18–55 aastat. Saksamaal mõjutab see umbes 30,000 55 inimest aastas. Sooline suhe: risk meestele vanuses 75–50 eluaastat on üle 55% suurem kui naistel! Sageduse tipp: haigus esineb valdavalt alates keskeast: pärast 10. eluaastat kahekordistub insuldioht iga 7.6 aasta tagant! Naised on insuldi või TIA korral keskmiselt 77.9 aastat vanemad kui mehed (70.3 versus 20 aastat). Kolmkümmend üks protsenti kõigist apoplektilistest insultidest esineb 64–20-aastaste rühmas; üks 35-st apoplektilisest insultist esineb noorukitel ja lastel. Aastatel 39 kuni 1995 oli isheemilise insuldi esinemissagedus 2014–2.47-aastaste rühmas enam kui kahekordistunud (määr [RR] 15). Eluaegne levimus (haiguste esinemissagedus kogu elu jooksul) on 25% (Saksamaal) ja täiskasvanute insuldi (üle 24.9-aastaste) ülemaailmne eluohtlik risk XNUMX%. Haigestumus (uute juhtude sagedus) tööstusriikides jaotub järgmiselt:
- Vanus <25 aastat: <1 haigus 100,000 XNUMX elaniku kohta aastas.
- Vanus 25-34 aastat: 3.7 haigust 100,000 XNUMX elaniku kohta aastas.
- Vanus 35-44 aastat: 19.1 haigust 100,000 XNUMX elaniku kohta aastas.
- Vanus 55-64 aastat: 300 haigust 100,000 XNUMX elaniku kohta aastas.
- Vanus 65-74 aastat: 800 haigust 100,000 XNUMX elaniku kohta aastas.
Kõige rohkem on seda Saksamaal ja idabloki riikides. Esinemissagedus aastal lapsepõlv on 1-8 haigust 100,000 15 elaniku kohta aastas (eelkooliealine vanus on veidi tõusnud; poisid veidi rohkem kui tüdrukud). Insult on Saksamaal kõige levinum surmapõhjus kolmandal kohal. XNUMX% kõigist surmajuhtumitest Saksamaal on põhjustatud insuldist. Kursus ja prognoos: kõrge vanus ja selle olemasolu süda haigus mõjutab apopleksia järgset prognoosi, mille tagajärjeks on suurenenud haigestumus (haiguste sagedus) ja suremus (surmade arv antud perioodil, võrreldes asjaomase elanikkonna arvuga). Lihtne joonistustest (raja tegemise test, TMT), mis on mõeldud punktide võimalikult kriipsudega ühendamiseks, hindab kognitiivseid funktsioone ja võimaldab prognoosi pärast apopleksiat. Testid viidi läbi aastaid enne apopleksiat. Halvimate skooridega (madalam tertiil) osalejatel oli suremuse risk kolm korda suurem. KOKKUVÕTE: aju (vanemas eas kognitsioonihäirete levinud põhjus) jätab patsiendid pärast isheemilist infarkti taastamiseks vähem varusid. Pikaajaline uuring (619 patsienti vahemikus 1980–2010, vanuses 18–50 aastat) näitas, et isheemilisel insultil noorel täiskasvanul on sageli eluaegsed tagajärjed: naisi tabas see kaks korda sagedamini kui mehi. Esialgu on liikuvus häiritud ka umbes kahel kolmandikul apopleksiaga patsientidest. Taastusravi meetodid aitavad parandada kõndimisvõimet, kõndimist, kõndimise kiirust ning kõnnaku ja hoiaku stabiilsust. Märkus: piisav suukaudne antikoagulatsioon (OAC) võib ära hoida umbes kaks kolmandikku isheemilistest insultidest; sellest tulenevad verejooksu tüsistused on oluliselt madalamad. Apopleksia suremus (suremus võrreldes haigusega inimeste koguarvuga) esimese kolme kuu jooksul on umbes 15%. Apopleksia kumulatiivne korduvuse risk on esimesel aastal 5–20% - seejärel risk väheneb. Erlangeni insuldiregistri (ESPRO) andmete analüüsi kohaselt sureb peaaegu iga teine patsient viie aasta jooksul pärast esimest apopleksiat: üks viiest patsiendist kannatab sel perioodil korduva insuldi all. Suremusrisk on naistel 49.6% ja meestel 41.8%. Alaealiste apopleksias on esimesel aastal suremus 4.5%; 1.5% kannatab sel perioodil kordumise (uue apopleksia) all. Kaasnevad haigused (kaasnevad haigused): Apopleksiat seostatakse üha enam teiste haigustega, näiteks südame-veresoonkonna haigus (CAD; pärgarteri haigus), hüpertensioon (kõrge vererõhk), diabeet mellitus ja kodade virvendus (AF).
