Ravi
Niinimetatud käitumuslik teraapia on osutunud paanikahäire raviks psühhoterapeutiliseks meetodiks. Teraapia keskne lähenemine peab olema nõiaringi murdmine. Näiteks võib paanikahäirete tüüpilisi sümptomeid, nagu õhupuudus, esile kutsuda kontrollitud füüsiline koormus või suurenenud kiire hingamine.
Siit saab patsient teada, et ta kontrollib selliseid sümptomeid. Ta ei õpi mitte ainult seda, et ta võib ise neid sümptomeid vallandada, vaid ka seda, et neist mingit ohtu ei teki. Lisaks sellele õpib patsient nn kognitiivse teraapia kaudu hakkama saama hirmu suurendavate mõtetega ja arendama realistlikumat vaadet. füüsilistest kaebustest. (Minu süda peksab kiiresti, sest olen põnevil - see on endiselt tervislik) agorafoobia, nn kokkupuude ehk kontrollitud vastasseis hirmu suurendavate olukordadega võib tuua olulise paranemise.
Käitumisteraapias tehakse vahet aeglasel kokkupuutel olukorrale lähenemisega, nn murdosaga kokkupuutel ja „täielikul küljel“, üleujutusel. Siin juhatatakse patsient terapeudi saatel otse hirmu tekitavasse olukorda. Sellist ravi saab kombineerida ravimteraapiaga.
Põhiraviks tuleks nn antidepressantide rühmast kasutada peamiselt nn SSRI-sid. Head kogemused on varem olnud nn tritsiklikkide rühma ravimitega. (vt ka depressioon). Nagu iga ärevushäire puhul, bensodiasepiinid on oma koht kontrollitud ravil, kuid mitte ambulatoorsel ravil, kuna sõltuvusoht on väga suur. (vt ka generaliseerunud ärevushäire ravi)
