Sissejuhatus
Pearinglus (Peapööritus) on keha subjektiivselt tajutav orientatsioonihäire, mille korral keha asendit ruumis ei saa enam selgelt tajuda ja määrata. Sageli kaasneb sellega tunne, et keha või keskkond on liikumises. Eristatakse süsteemitut pearinglust, mida iseloomustab üldine ebakindlustunne, uimane tunne ja silmade mustamine kui klassikalised sümptomid, ja süsteemne pearinglus. Sellesse rühma kuuluvad näiteks pöörlevad peapööritus, kõikuv vertiigo koos kalduvusega kukkuda või ilma ja tõstab pearinglust. Mõlemad võivad vastutada ägeda haiguse eest vertiigo rünnakud.
Põhjustab
Pearingluse rünnaku põhjused on sama mitmekesised ja erinevad kui pearingluse enda sümptomid ja patsiendirühmad, mida see võib mõjutada. Allpool on loetletud kõige levinumad põhjused. Kui sümptomid on ebaselged või kui on kahtlusi, peaksid patsiendid pöörduma arsti poole.
A peapööritus rünnak tuleneb alati visuaalse, vestibulaarse ja somatosensoorse taju häiritud koostoimest. Teisisõnu, silmade tajutav visuaalne stiimul, tunnetus tasakaal aastal loodud sisekõrva ja intuitiivne tunne enda keha asukoha ja asukoha suhtes ruumis ei vasta enam täielikult. Selle põhjuseks võib olla kardiovaskulaarsüsteem.
Samuti muudavad mõned ravimid ja / või alkohol oma keha tajumist ja neist võib saada pearingluse ilm. Vestibulaarse organi defektid põhjustavad sageli nn vestibulaarset vertiigo (healoomuline paroksüsmaalne positsioneeriv vertiigo). Vertiigo põhjustel, mida ei tohi unarusse jätta, võivad alati olla psühholoogilised iseloomud.
Teame peapöörituse foobilisi rünnakuid, mille põhjuseks on hirm kukkumise või peapöörituse ees. Mõned patsiendid arenevad tõeliselt paanikahood, mis võib veelgi süvendada kõiki sümptomeid. Eriti vanematel patsientidel on see tuntud kui kukkumisjärgne sündroom, mis tekib pärast esimest kukkumist ja põhineb hirmul uuesti kukkumise ees. Kõik need põhjused võib kokku võtta mõiste „psühhogeenne vertiigo” all.
Kõik selle sarja artiklid:
