Valgete vereliblede ülesanded Vere funktsioonid

Valgete vereliblede ülesanded

Valge veri rakud (leukotsüüdid) teenivad immuunsust. Need on olulised patogeenide vastu võitlemisel ning ka allergiate ja autoimmuunhaiguste tekkimisel. Leukotsüüte on palju alarühmi.

Esimene alarühm on neutrofiilsed granulotsüüdid, milles on umbes 60%. Nad on võimelised patogeene ära tundma ja neelama ning neid konkreetsete ainete abil tapma ja seedima. Kuid ka granulotsüüdid surevad selle käigus.

Järgmine rühm on eosinofiilsed granulotsüüdid umbes 3% -ga. Nad on eriti seotud parasiithaiguste (nt ussid) ning naha, limaskestade, kopsude ja seedetrakti allergiliste reaktsioonidega. Need sisaldavad ka aineid, mis on tsütotoksilised (mürgised) ja suudavad seeläbi tõrjuda patogeene.

Need viivad ka teiste immuunrakkude aktiveerumiseni. Kolmas rühm on basofiilsed granulotsüüdid (umbes 1%).

Nende granulotsüütide funktsioon on endiselt suhteliselt ebaselge. Siiani on teada ainult see, et neil on spetsiifilise antikeha (IgE) retseptor, mis on seotud allergiliste reaktsioonide tekkimisega. Järgmised on monotsüüdid (6%).

Nad migreeruvad koesse ja arenevad seal nn makrofaagideks (puhastavad rakud). Need võivad absorbeerida ja seedida ka patogeene (fagotsütoos) ning seeläbi võidelda erinevate nakkuste vastu. Lisaks võivad nad näidata oma pinnal lagunenud patogeenide fragmente (antigeenid) ja võimaldada lümfotsüütidel (viimane rühm) tekitada spetsiifilist immuunvastust koos antikehade.

Viimaseks rühmaks on lümfotsüüdid (30%). Neid saab edasi jagada looduslikeks tapjarakkudeks ning T- ja B-lümfotsüütideks. Looduslikud tapjarakud tunnevad ära nakatunud rakud (patogeenid) ja tapavad need.

T- ja B-lümfotsüüdid on võimelised konkreetselt patogeene ründama. Seda teeb ühelt poolt moodustamine antikehade mis siis interakteeruvad patogeeni antigeeniga ja muudavad seega patogeeni selle hõlpsamini rünnatavaks immuunsüsteemi. Teisalt nad ka moodustuvad mälu rakke, nii et immuunsüsteemi suudab kohe teise kontakti korral patogeeni ära tunda ja lagundada. Lõpuks vabastavad need rakud ka aineid, mis tapavad nakatunud keharakke. Ainult kõigi nende rakkude ja spetsiifiliste messenger-ainete koostoimel saab immuunsüsteemi toimivad korralikult ja kaitsevad keha patogeenide eest.

Trombotsüütide ülesanded

Trombotsüüdid (veri vereliistakute) vastutavad vere hüübimine ja hemostaas. Kui laev on vigastatud, vereliistakute kiiresti jõuda sobivasse kohta ja seonduda avatud struktuuri spetsiifiliste retseptoritega (nt kollageen). Sel viisil nad aktiveeritakse.

Seda protsessi nimetatakse ka primaarseks hemostaas. Pärast aktiveerimist vereliistakute vabastada mitmesuguseid koostisosi, mis meelitavad teisi trombotsüüte. Aktiveeritud trombotsüüdid moodustavad hüübe (punane tromb).

Lisaks sellele toimub koagulatsiooni kaskaad veri plasma aktiveerub, mis viib fibriinilõngade ja lahustumatu fibriinivõrgu moodustumiseni. Seda nimetatakse ka valgeks trombiks. Sel viisil suletakse anuma seinte vigastused väga kiiresti ja verejooks peatatakse. Kui trombotsüütide arv on liiga madal, võib see põhjustada nina või igemeveritsus või isegi väike nahaveritsus. Isegi kerged vigastused võivad põhjustada verevalumeid või veritsust siseorganid.