Vastunäidustus
A suhtes pole ranget vastunäidustust stsintigraafia. Isegi juhul rasedus, ei pea sellest pildistamisprotseduurist põhimõtteliselt loobuma, vaid seda tuleks teha ainult äärmiselt erandjuhtudel pärast näidustuse põhjalikku hindamist. Imetavatel naistel on suhteline vastunäidustus, kuna väikestes kogustes radioaktiivset ravimit saab lapsele edasi anda rinnapiim.
Seetõttu tuleks rinnaga toitmine katkestada vähemalt 48 tunniks pärast stsintigraafilist uuringut, et vältida vastsündinu mittetarbivat kokkupuudet radioaktiivse ainega. Stsintigraafia ajal ei tohiks teha rasedus. Ehkki kokkupuude kiirgusega on suhteliselt väike, on eriti lapsed eriti vastuvõtlikud ning võib tekkida häiritud areng ja püsivad kahjustused.
Sel põhjusel a stsintigraafia tuleks läbi viia kõige varem pärast sünnitust ja vajadusel alles pärast rinnaga toitmist. Enne iga stsintigraafiat peaks arst küsima ka seda, kas patsient kasutab ohutult rasestumisvastaseid või kas a rasedus võiks olemas olla. Kui kahtlete, a rasedustesti tuleks läbi viia enne uuringut.
Tüsistused
Kuna stsintigraafia hõlmab radioaktiivsete ainete manustamist, mis seejärel kiirgavad, peaksid patsiendid pärast ravi vältima otsest kontakti rasedate ja lastega. Stsintigraafiat rasedate jaoks tavaliselt ei kasutata. Sellest hoolimata tuleb öelda, et stsintigraafia ajal on kiirguskoormus väga väike ja jääb röntgenkiirte vahemikku, st umbes 0.5 mSv (milli Sievert).
Enamik tüsistusi tekib siis, kui radioaktiivset materjali süstitakse vein. Selle tagajärjeks võivad olla kergemad vigastused veri laevad or närve, nagu juhtub iga kord, kui süst tehakse. Infektsioonid võivad tekkida ka siis, kui nõel sisestatakse steriilselt. Südame arütmia võib esineda ka harvadel juhtudel. Üldiselt on tüsistused pärast stsintigraafiat või selle ajal väga väikesed.
Kilpnäärme stsintigraafia
Stsintigraafia kilpnääre kasutatakse kilpnäärmekoe ja sõlmede funktsiooni uurimiseks ning on sageli kasutatav meetod. Erinevalt ultraheli või sektsiooniline pildistamine (nt CT), see ei näita kilpnäärme struktuuri, vaid aktiivsust ja seeläbi tootmist hormoonid. Sel eesmärgil sisestatakse aine ainesse veri läbi käe vein, mis akumuleerub kilpnääre ja kiirgab radioaktiivset kiirgust.
Radioaktiivne jood või siin kasutatakse joodilaadseid aineid, nagu pertechnetaat (radioaktiivne element: tehneetsium), mis on kilpnääre täpselt nagu jood. Radioaktiivsed osakesed jaotuvad koos veri kehas ja jõuavad seega ka kilpnäärme. Peaaegu ainult seal nad osaliselt imenduvad.
Kiirgust saab mõõta spetsiaalse kaamera abil ja arvuti abil kujutiseks muuta. Stsintigraafia abil saab tuvastada nii üliaktiivseid hormoone tootvaid piirkondi (autonoomiaid või “kuumad sõlmed”) kui ka funktsionaalselt mitteaktiivseid piirkondi (“külmad sõlmed”). Viimaseid tuleb täiendavalt diagnoosida, kuna mõnel juhul on tegemist pahaloomuliste kasvajatega.
Lisaks kilpnäärme stsintigraafia pärast teraapiat saab kasutada edu või ebaõnnestumise edenemise jälgimiseks. Kilpnäärmehaiguse korral Hashimoto türeoidiit, stsintigraafiat tavaliselt ei tehta. Diagnoosi panemiseks või välistamiseks on vaja verd kindlalt uurida antikehade (valgud suunatud keha enda struktuuride vastu). Sellest hoolimata võib stsintigraafia olla kasulik ka Hashimoto all kannatavatel patsientidel türeoidiit, näiteks kui kilpnäärmes leitakse täiendavaid sõlme. Kuid seos Hashimoto tõvega puudub, vaid ainult kaks kilpnäärme muutuse samaaegset esinemist.
