Elustamine, suusuhu elustaminesuust suhunina elustamine Eesti keeles: hingamineElustamise lihtsaim vorm on elustamine suust suhu või suust ninani. Siin puhub päästja väljahingatava õhu patsiendile suu or nina. Vastavalt kas suu or nina on siis suletud, et vältida õhu otsest väljumist.
Samuti tuleb märkida, et juhataja peaks olema üle pingutatud. Parim järgmine ventilatsioonivõimalus on maskide ventilatsioon. Patsient saab suhu nn Guedelt toru, mis takistab keel tagasi kukkumisest.
Siis juhataja on üle pingutatud ja mask pannakse peale. See sulgeb suu ja nina. Selle ventilatsiooni lihtsa meetodi abil on nüüd taas võimalik ventileerida suuga otse maski kohal, kuid loomulikult on päästeteenistusel elustamiskotid, millega pumbatakse kopsudesse õige kogus õhku.
Parima võimaliku ventilatsiooni tagamiseks on kotid ühendatud ka hapnikuballooniga. Selle meetodiga on ventilatsioon väga ohutu, kuid selle eest pole kaitset kõht hape jooksmine kopsudesse. Seetõttu on ka teisi meetodeid, näiteks intubatsioon.
Ventilatsioonis endotrahheaalse kujul intubatsioon, toru sisestatakse hingetorusse ja blokeeritakse seal (fikseeritakse väliselt täispuhutava õhkpadja abil). Seda toetab spaatliga, larüngoskoop. Seda kasutatakse keel ventilatsiooni ajal ja integreeritud valgus võimaldab näha hingetoru ava.
Seejärel saab toru ühendada elustamiskotiga. See meetod on tuntuim meetod hingamisteede vaba hoidmiseks, ventileerimiseks ja ennetamiseks kõht pärit hape jooksmine kopsudesse (aspiratsioon). Aspiratsioonikaitse tagab plokk.
Õhupadi sulgeb hingetoru täielikult, nii et õhk pääseb kopsudesse ainult läbi toru. Kuid, intubatsioon nõuab seda sooritavalt isikult palju oskusi ja harjutamist. Isegi hädaabiteenistuses intubeerivad ainult kogenud sanitarid või parameedikud.
Muidu on tõenäolisem, et tegemist on erakorralise arstiga, kuid ainult siis, kui ta on protseduuri valdanud. Sellepärast on tänapäeval nn kombineeritud torud või kõri torud. Neid saab sisestada larüngoskoobiga või ilma, st ka pimedad.
Sellisel juhul satuvad nad söögitorusse 98% juhtudest. See pole aga oluline, sest mõlemal torul on mitu ava ja need on ka söögitorusse sisestamisel blokeeritud. Üks ava on hingetorusse sisestatava osa lõpus ja üks söögitorusse viiva osa kohal.
See tähendab, et neid saab kasutada ventilatsiooniks ka siis, kui nad on söögitorus ja takistavad kõht pärit hape jooksmine kopsudesse suhteliselt hästi. Kuna seda kaitset pakub kõige paremini endotrahheaalne intubatsioon (vt eespool), eemaldatakse kombineeritud või kõritoru tavaliselt kliinikus ja seejärel intubeeritakse puhkeolekus. Kui suuõõne on paistes, näiteks an allergiline reaktsioon, intubeerida pole võimalik ja maskiga ventilatsioon on ebapiisav.
Sellisel juhul toimub ventilatsioon, koniotoomia (trahheotoomia). Sisselõige tehakse veidi allpool kilpnääre (mis istub otse hingetorul) tuuletoru ja selle sisselõike kaudu sisestatakse toru. See meetod on suurte läheduse tõttu väga riskantne laevad aasta kael ja seetõttu tehakse seda ainult hädaolukorras.
Kuid seda kasutatakse ka patsientide jaoks, keda tuleb pikka aega ventileerida. Sellisel juhul on risk aga väiksem, kuna koniotoomiat saab seejärel teha turvalisemates tingimustes. Eriti mitte ajalise surve all.
