Sünonüümid
Erektsioonihäired (ED) Meeste erektsioonihäired ilmnevad siis, kui mees ei suuda või suudab harva viia oma peenist seksuaalvahekorra jaoks vajalikuks täielikult püstitatud (jäikus) seisundisse või seda seisundit säilitada. Kuid kui see juhtub ainult aeg-ajalt või ainult lühikest aega, ei nimetata seda erektsioonihäireks. Erektsioonihäiretel pole midagi pistmist mehe viljakuse vähenemisega.
Olemasoleva impotentsuse korral säilib sperma seemnepurske ja -tootmise võime väheste eranditega. Uuringute kohaselt on erektsioonihäirete esinemissagedus Saksamaal ja rahvusvaheliselt umbes 20%. Üle 70-aastastel meestel on see aga juba 70%, mis näitab, et see haigus sõltub tugevalt vanusest.
Alla 40-aastastel meestel on see haigus umbes 5% täielik ja umbes 17% mõõdukas. Lisaks näitavad hiljutised uuringud, et 20–70% kõigist diabeet suhkruhaigus, hüpertensioon või lipometaboolsed häired kannatavad ühel päeval ravi vajava erektsioonihäire all. Meeste erektsiooni saavutamiseks suhtlevad mitmed süsteemid omavahel.
Olulised nende arengu jaoks toimivad veri laevad, närve, nii peenise teatud osad kui ka tervislik psühholoogiline lähteolukord. Erektsiooni ja seeläbi ka selle häire mõistmiseks on oluline teada selle füsioloogiat, samuti ideed peenise anatoomiast: peenisel on kolm nn erektsioonikoe corpus cavernosum, mis võib paisuda ja kahaneda. Nende täitmine verija seega ka seisund peenist kontrollib veri laevad mis kulgevad mööda peenist.
Oluline veri-varustusanum on arteria dorsalis peenis, mis jookseb paarikaupa peenise ülemise külje all. Sealt lähevad väikesed oksad kahte suurde erektsioonikoe kihti ja täidavad need vastavalt vajadusele verega. Nende kahe corpora cavernosa sees on veel üks anum - arteria profunda peenis, mis täidab sama ülesannet.
Kolmas erektsioonikude ümbritseb ureetra ja toidetakse omaette tuiksoon. Siiski kõik kolm laevad on omavahel ühendatud. Peenise lõtvas olekus varustavad need arterid seda hapnikuga ja neisse voolavat verd viivad seotud veenid ära, ilma et erektsioonikoe saaks täita.
See saavutatakse väikeste lihaskiududega, mis ümbritsevad erektsioonikoe vedeliku varusid (sinusoidid). Seetõttu võib neid ette kujutada käsnaga sarnastena. Need lihased on lõtv olekus pinges, nii et arterite läbimõõt on kitsas ja erektsioonikoe koobastes pole verele palju ruumi.
Teatud närviimpulsside kaudu lõdvestuvad lihaskiud, kui on vaja saavutada erektsioon. See põhjustab ülalnimetatud arterite läbimõõdu suurenemist, mis võimaldab erektsioonikoesse pumbata rohkem verd. Seejärel koguneb see veri koobastesse (sinusoidid), mille tõttu seda eemale veenevad läbimõõdud kitsenevad.
Neil on palju pehmem sein kui arteritel. Selle tulemuseks on nn positiivne tagasiside: mida rohkem verd sisse voolab, seda rohkem corpus cavernosum täitub, seda vähem verd välja voolab. Peenise võll muutub pikemaks, selle läbimõõt suureneb ja muutub jäigaks. Selleks vajalikud närviimpulsid pärinevad autonoomsest (vegetatiivsest, tahtmatust) närvisüsteem, täpsemalt nn parasümpaatiline närvisüsteem. Parasümpaatiline närvisüsteem on eriti aktiivne, kui me magame, seedime või oleme üldiselt lõdvestunud.
