Lühiülevaade
- Diagnostika: kuulmisuuringud, ebamugavusläve test, haiguslugu, kõrva uuring, kõrva stapedius refleksi uuring.
- Põhjused: sageli teadmata, ajus kuuldu vigane töötlemine; haigusest või vigastusest tingitud neuroloogilised kahjustused või patoloogilised muutused sisekõrvas; psühholoogiline stress; tinnitus kaasnev sümptom
- Millal pöörduda arsti poole: äkilise alguse korral, eriti koos muude sümptomitega, nagu näohalvatus, viivitamatult (insult võimalik, teavitage kiirabi).
- Ravi: kui põhjus on teadmata, tavaliselt sümptomaatiline, sealhulgas psühhoterapeutilised meetmed; kuulmistreening, kuulamisharjutused, “taustmüra” tekitamine
- Ennetamine: Spetsiifiline ennetamine pole võimalik; vältida müra üldiselt; kandke tööl, kontsertidel jms sobivaid kuulmiskaitsevahendeid.
Mis on hüperakus?
Hüperakusiat põdevatele inimestele tundub ebameeldiv isegi mõõdukalt valju või isegi vaikne heli (ühes või mõlemas kõrvas). Kuigi selliste helide tugevus jääb tegelikult palju alla valuläve, tajub haige inimene seda ebameeldivana ja paljudel juhtudel kutsub esile isegi füüsilise stressireaktsiooni.
Müra ülitundlikkuse aste on igal üksikjuhul erinev. Igapäevased mürad ei ole mõjutatud isikute jaoks mitte ainult subjektiivselt ebameeldivad, vaid need põhjustavad ka füüsilisi reaktsioone, nagu südamepekslemine, vererõhu tõus, higistamine, pinged õla- ja kaelapiirkonnas, ärevus või rahutus. Paljud haiged tõmbuvad sotsiaalselt tagasi ja väldivad tegevusi avalikes kohtades, et minimeerida kokkupuudet ebameeldivate helidega.
Muud müratundlikkuse vormid
Hüperakusiast tuleb eristada misofooniat (= ülitundlikkus konkreetsete helide suhtes, näiteks tahvlil kriipimine) ja fonofoobiat (= hirm või vastumeelsus konkreetsete helide ees).
Samuti tuleks eristada värbamist. See on mõnede sensorineuraalse kuulmislangusega inimeste tundlikkus helide suhtes sagedusalas, mida kuulmislangus (enim) mõjutab: teatud helitugevuse tasemest kõrgemal kahjustatud sagedusvahemikus tajutakse heli liiga valjuna, kuna keha värbab naaberkuulmisrakud, et kompenseerida kuulmiskaotust. Värbamine on sensorineuraalse kuulmiskaotuse kõrvalnäht ja sellel pole midagi pistmist üldise hüperakusiaga.
Kuidas testida hüperakusiat?
Samuti on oluline küsida teiste haiguste, muude neuroloogiliste sümptomite kohta või milliseid ravimeid patsient võtab.
Kuulmistestis näitab hüperakuusia sageli normaalset kuni väga head kuulmist (erand: värbamine, vt eespool). Anomaaliad leitakse nn ebamugavusläve testimisel: see on helitugevus, millest kõrgemal tajutakse helisid ebameeldivana. Müratundlikel inimestel on see lävi madalam.
Sõltuvalt täiendavatest sümptomitest teeb arst täpsema selguse saamiseks täiendavaid uuringuid. See võib hõlmata nn stapediuse refleksi uurimist sisekõrvas, mis tavaliselt kaitseb liigsest valjust põhjustatud kahjustuste eest.
Mis põhjustab hüperakusiat?
Hüperakuusil on palju võimalikke põhjuseid või see ilmneb teiste seisundite sümptomina. Võimalike põhjuste hulka kuuluvad:
Häire kuulmistöötlemises ajus: mõjutatud isikutel on siis häiritud kuulmissignaalide töötlemine ja tõlgendamine ajus. Tavaliselt eristab inimese aju olulisi helisid ebaolulistest ja blokeerib viimased. Näiteks ema on ärkvel vähimagi heli peale, mida tema beebi teeb, samas kui tänavamüra laseb tal rahulikult magada.
Tinnituse sekundaarne või kaassümptom: sageli esineb suurenenud helitundlikkus inimestel, kellel on kohin kõrvus (tinnitus). See aga ei tähenda, et tinnitus on hüperakusia põhjus. Samuti ei ole tinnituse põhjuseks hüperakuus. Selle asemel on mõlemad sümptomid – kohin kõrvus ja hüperakuus – tingitud tõenäoliselt samast kuulmissüsteemi kahjustusest ja esinevad nii koos kui ka eraldi.
Pärast kuulmiskaotust teatavad mõned haiged, et igapäevased helid, mille helitugevus on tavaliselt talutavad, on nüüd nende jaoks liiga valjud.
Paljud funktsionaalsete valusündroomidega (nagu fibromüalgia, kompleksne piirkondlik valusündroom) patsiendid kannatavad ka hüperakusia all. Nendel juhtudel on sümptomite aluseks tõenäoliselt tavalised neuroloogilised probleemid.
Mõnikord tekib heli hüperakuus koos ühe- või kahepoolse näohalvatusega (näonärvi halvatus). Sellel on palju võimalikke põhjuseid, näiteks insult, hulgiskleroos, autoimmuunhaigused, infektsioonid (nagu keskkõrvapõletik, vöötohatis kõrvas = zoster oticus) või vigastused. Paljudel juhtudel jääb aga teadmata ka näohalvatuse põhjus (Belli halvatus).
Selle tulemusena ei kandu vibratsioon täielikult kuulmekilest kõrvakallile, säästes nii tundlikke sensoorseid rakke. Kui see refleks ebaõnnestub, on võimalik tagajärg hüperakuusia.
Neuroloogilised häired, mis põhjustavad hüperakusiat, esinevad ka selliste haiguste puhul nagu Sandhoffi tõbi või Tay-Sachsi sündroom.
Teine võimalik põhjus on luude patoloogiline jäigastumine (otoskleroos), aga ka selle seisundi operatsioon luude proteesidega.
Sisekõrva häired, mille puhul välimised karvarakud (= heli vastuvõtvad sensoorsed rakud kõrvakaldas) on hüperaktiivsed.
Emotsionaalne stress – äge ja krooniline – soodustab heli ülitundlikkuse teket. Mõnel juhul on hüperakuusia psühholoogilise stressi, näiteks stressi, füüsiline sümptom. See esineb ka ärevushäire kaasneva sümptomina.
Mööduv hüperakuus on tuttav paljudele migreenihaigetele: rünnakute ajal tajuvad haiged isegi "tavalisi" helisid liiga valjude ja ebameeldivatena.
Mõnikord põhjustavad hüperakusiat ravimid või muud eksogeensed ained, nagu atsetüülsalitsüülhape, kofeiin, kiniin või süsinikdioksiid. Heli hüperakuusia esineb mõnel juhul ka bensodiasepiinidest ("rahustid") loobumisel.
Millal arsti juurde pöörduda?
Eriti kui teil tekivad ootamatult lisanähud, näiteks näohalvatus, mis võib viidata insuldile, teavitage kohe kiirabi. Siis on vaja kiireloomulisust.
Helitundlikkus võib olla sügavama haiguse sümptom. Küll aga saab arst aidata ka hüperakusiat leevendada, kui põhjust ei leita konkreetselt.
Ravi
Hüperakusiat ei saa lahendada kõrvatroppidega. Tähelepanu keskmes on patsiendi üksikasjalik informeerimine ja nõustamine hüperakusia füüsilistest ja psühholoogilistest põhjustest ja seostest ning sellega toimetulekust (nõustamine). Kui hüperakusia põhjuseks on näiteks sisekõrva haigus, ravib arst seda vastavalt.
Psühhosomaatilise (psühhoterapeutilise) ravi kontekstis pööratakse erilist tähelepanu olemasolevatele hirmudele: paljud haiged kardavad väga, et nende müratundlikkus kasvab jätkuvalt ja kuulmine saab jäädavalt kahjustatud. Oluline on need hirmud maandada.
Paljude põdejate jaoks on abiks ka pidev vaikse müra tausta tagamine kodus – näiteks siseruumides asuv purskkaev, mahe muusika, loodushäältega CD (näiteks linnud siristavad) või ventilaator. Ideaalis peaks helitugevus olema lihtsalt tajutav ja mitte häiriv. Nii õpib aju välja häälestama ebaolulisi helisid. See harjumisprotsess võtab aga tavaliselt kaua aega (umbes mitu kuud).
Muud ravivõimalused hõlmavad tehnilisi abivahendeid, nagu müra (väike kuuldeaparaatide sarnane seade, mis tekitab individuaalselt reguleeritavaid helisid) ja kuulmisspetsiifilisi harjutusi. Samuti aitavad need haigetel vähendada ülitundlikkust heli suhtes (hüperakusia).
Lisaks sümptomaatilisele ravile ravib arst ka muid põhjuslikke haigusi. Paljudel juhtudel jääb hüperakusia põhjus siiski ebaselgeks.
Ennetamine
Hüperakusia konkreetne ennetamine ei ole võimalik. Üldiselt on soovitatav vältida liigset kokkupuudet müraga või kasutada kuulmiskaitsevahendeid tööl ja vabal ajal (kontserdid, klubides käimine jne).
