Mis on röntgen?
Röntgenikiirgus on röntgendiagnostika aluseks. Selle avastas 1895. aastal saksa füüsik Wilhelm Röntgen.
Röntgenikiirgus saadakse kahe elektriposti (anood ja katood) vahel suure pinge rakendamisel. Saadud energia eraldub osaliselt röntgenikiirte kujul. See tungib kudedesse, nõrgestub olenevalt selle tihedusest erineval määral ning seejärel saab selle kokku koguda ja nähtavaks teha. Tihe kude (nagu luu) nõrgendab läbitungivat kiirgust rohkem kui pehme kude (nt lihas- või kopsukude) ja tundub seetõttu piltidel helge.
Röntgenikiirgus on ioniseeriv kiirgus, mis tähendab, et nad võivad muuta ainet, mida nad läbivad, lüües negatiivsed osakesed (elektronid) aatomite või molekulide kestast välja. Sel viisil võivad röntgenikiired kudedesse tungides kahjustada geneetilist materjali (DNA). See DNA kahjustus võib pikemas perspektiivis olla tervisele kahjulik ja põhjustada näiteks vähki.
Varem salvestati röntgenipilt analoogkujul spetsiaalsele filmile. Vahepeal on peaaegu kõikjal kinnistunud vähese kiirgusega digitaalne röntgenikiirgus (digitaalradiograafia, DR), kasutades arvuteid. Sel viisil saadud pilte saab digitaalselt järeltöödelda.
Röntgenikiirgus on pildistamistehnika, mida kasutatakse standardina paljudes meditsiinivaldkondades. Olulised eksamivormid on:
Tavaline röntgen.
See on "lihtsaim" röntgenuuringu tüüp. Seda kasutatakse näiteks luumurdude, aga ka rindkerehaiguste (nagu kopsupõletik, südamelihase suurenemine südamepuudulikkuse korral, aordi pundumine) või kõhuõõne (nt soolesulgus, sapikivid) diagnoosimiseks. ).
Kontrastne röntgen
Mõnikord on diagnoosimisel kasulik teatud struktuure (eriti pehmeid kudesid) tugevamalt esile tuua, st kontrasteeruda. Sel eesmärgil kasutatakse kontrastainet. Röntgenpildil paistab kontrastaine üsna hele. Seda võib patsiendile manustada mitmel viisil – näiteks süstina veeni või arterisse, joogilahusena suu kaudu või sooleklistiirina pärakusse. Kontrastaine võimaldab hästi pildistada näiteks veresooni (angiograafia) või neerude eritusfunktsiooni (ekskretoorne urograafia). Ka seedekulglat saab sel viisil hästi uurida, näiteks polüüpide, stenooside või väljapunnimise suhtes.
Digitaalne lahutamise angiograafia (DSA)
Kokkupuute ajal on väga oluline, et patsient ei liiguks!
Spetsiaalsed röntgenuuringud
On mitmeid spetsiaalseid röntgeniprotseduure. Siin on näidetena mainitud kahte tüüpi:
- DVT-röntgenikiirgus (digitaalne mahttomograafia): sarnane kompuutertomograafiale, kuid sellel on palju väiksem kokkupuude kiirgusega. Kasutatakse peamiselt hambaravis ja kõrva-nina-kurguhaigustes. Võimaldab teha ka kolmemõõtmelisi pilte (3D röntgen).
- OPG röntgen (ortopantomograafia): kasutatakse hambaarstide poolt hammaste ja lõualuude visualiseerimiseks. Röntgenitoru pöörleb poolringis ümber pea ja saadakse “panoraampilt”.
Millal tehakse röntgen?
Seda uurimismeetodit kasutatakse paljude erinevate vigastuste ja haiguste diagnoosimiseks. Mõned näited on järgmised:
- Luumurd (Fracture): Radiograafia sobib väga hästi luumurdude diagnoosimiseks ja on saanud siinkohal valikmeetodiks.
- Osteoporoos (luuhõrenemine) DEXA (densitomeetria; väikese kiirgusdoosiga radiograafia) abil.
- Veresoonte haigused ja vigastused angiograafia (vaskulaarne röntgen) abil
- Rinnavähk mammograafia (rindkere röntgen) abil
- Rindkere organite (nagu kopsud, süda) haigused ja vigastused: saab hästi visualiseerida rindkere röntgenpildiga.
Röntgenikiirgus hambaarsti juures
Hammaste ja lõualuude röntgenülesvõte on hambaarsti jaoks oluline uurimismeetod: eriti hästi on nähtavad kõvad hambad ja lõualuu.
Millal ei tohi röntgenikiirgust teha? (Vastunäidustused)
Röntgenikiirguse potentsiaalselt tervisele kahjuliku mõju tõttu peab igal taotlusel olema mõjuv meditsiiniline põhjus (nn „õigustav näidustus“). See tähendab, et rakendusest saadav kasu inimeste tervisele kaalub üles kiirgusriski. Kaalumisel tuleb arvesse võtta muid võrreldava tervisega seotud protseduure, mis on seotud kiirguse puudumise või väiksema kiirgusega” (röntgenimääruse paragrahv 23). Laste ja rasedate puhul tuleb eriti hoolikalt kindlaks teha, kas uuring on vajalik. Absoluutset vastunäidustust – st olukordi, kus röntgenipilte ei tohi mingil juhul teha, aga pole.
Mida teete röntgeni ajal?
Seejärel saab radioloog uuringu dokumenteerida spetsiaalsesse röntgenipassi. Seda tehakse selleks, et vältida tarbetut uuringu kordamist (ja seega tarbetut kiirgusega kokkupuudet).
Paastumine läbivaatuseks
Kui mao ja soolte või sapipõie ja sapijuhade röntgenuuringut teha, siis tuleb paastuda ehk enne mõnda aega ei tohi midagi süüa ega juua. Vahel tuleb ka eelmisel päeval teha soolepuhastus ehk võtta lahtistit. Täpsemad juhised saate eelnevalt oma arstilt.
Millised on röntgenikiirguse ohud?
Uuringuga kaasnevad võimalikud riskid puudutavad eelkõige kontrastainet (kui seda kasutatakse) ja kiirgusega kokkupuudet.
Kontrastne keskkond
Sageli sisaldab kontrastaine joodi. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik kilpnäärmehaigusega inimestega (hüpertüreoidism või hüpotüreoidism) ja võib osutuda vajalikuks profülaktiliste ravimite manustamine. Sarnased kaalutlused kehtivad neerufunktsiooni kahjustusega (neerupuudulikkusega) patsientide puhul.
Joodi sisaldava kontrastaine süstimisel veresoonkonda võib ajutiselt tekkida kuumatunne ja mõru maitse suus.
Väga harva võib kasutatav kontrastaine põhjustada allergilisi reaktsioone (punetus, sügelus, iiveldus jne) ja isegi allergilist šokki koos südame-veresoonkonna seiskumisega. Kerge allergilise reaktsiooni korral aitab tavaliselt allergiavastane ravim.
Kiirguse kokkupuude
Kiirituse ägedad kõrvaltoimed (nagu nahapunetus) on väga haruldased. Suurem oht tuleneb kiirgusega kokkupuute pikaajalistest tagajärgedest. Täpseid piire, mille ületamisel on röntgenikiirgus kahjulik, on aga raske määrata – üleminekud on voolavad. Lihtsa röntgenuuringu kiirgusdoos on aga väike. Näiteks kopsuröntgeni kiirgusdoos on ligikaudu samaväärne Atlandi-ülese lennu kiirgusdoosiga. Iga täiendav röntgeniülesvõte suurendab loomulikult keha kiirguskoormust. Seetõttu kaalub arst enne iga röntgenuuringut selle kasulikkust. Siiski tuleb meeles pidada, et isegi paljude lühikese aja jooksul tehtud röntgenülesvõtete korral on avastamata haiguse oht tervisele tavaliselt palju suurem.
Röntgen ja rasedus
Mida peaksin jälgima pärast röntgenuuringut?
Kui teile on enne uuringut antud veresoonde vees lahustuvat kontrastainet, tuleb pärast seda palju juua. Nii eritub kontrastaine kiiremini neerude ja soolte kaudu. Peale selle pole pärast röntgeniülesvõtet vaja erilisi asju hoolitseda.
