Lühiülevaade
- Kirjeldus: Siegmund Freudi psühholoogilisel kontseptsioonil põhinev süvapsühholoogiline meetod psüühiliste probleemide raviks
- Kasutamine: Vaimuhaigused, stressirohkete kogemuste töötlemine, vaimsete konfliktide lahendamine, isiksuse edasiarendamine
- Protseduur: Dialoog terapeudi ja patsiendi vahel, analüütiline refleksioon elutee üle
- Riskid: Töödeldakse ka pikaajalisi ja töömahukaid, väga valusaid kogemusi, mis tuleb terapeudil endasse võtta, vaja on palju isiklikku initsiatiivi
Mis on psühhoanalüüs?
Psühhoanalüüs on psühhoterapeutiline meetod psüühiliste probleemide ja häirete raviks. Seda kasutatakse ka enda isiksuse uurimiseks ja arendamiseks.
Psühhoanalüüsi peetakse psühhoterapeutilise ravi algseks vormiks. Alates selle väljatöötamisest 19. sajandi lõpus on seda korduvalt edasi arendatud. Tänapäeval kuulub see süvapsühholoogiliste meetodite hulka koos teiste teraapiavormidega.
Püsivad konfliktid lapsepõlvest
Psühhoanalüüsi saab jälgida Viini neuroloogi Sigmund Freudini. Freud eeldas, et vaimsed probleemid tekivad teadvustamata konfliktidest, mis ulatuvad tagasi lapsepõlve. Freudi sõnul olid vaimuhaiguse sümptomid allasurutud, valusate mälestuste väljendus.
Selline arusaam haigusest ja ravist on üks psühhoanalüüsi olulisi elemente. Erinevalt käitumisteraapiast, mille lähenemine põhineb siin ja praegu kogemisel, on psühhoanalüüsi fookus pigem konfliktide paljastamisel.
Psühhoanalüüsi põhiprintsiibid
Psühhoanalüütiliste tehnikate aluseks on alati vestlus terapeudi ja patsiendi vahel. Patsient mõtiskleb oma elutee üle ja suudab seeläbi tuvastada teadvustamata konflikte minevikust. Sisemised konfliktid, mida inimene ei teadvusta, võivad põhjustada psühholoogilisi kannatusi.
Kui lapse vajadusi – näiteks turvalisuse tagamiseks – vanemad piisavalt ei rahulda, kannatab laps. Vajadust alla surudes ja ilma soovitud turvatundeta toime tulema õppides võib see kannatusi leevendada.
See teadvustamata konflikt võib aga hilisemas elus probleeme tekitada, näiteks kui inimene ei suuda isegi partnerluses lähedust ja turvatunnet aktsepteerida. Vajadus on endiselt olemas, kuid hirm tagasilükkamise ees võib takistada. Selle tulemusena võivad tekkida psühholoogilised sümptomid, mis väljendavad emotsionaalset valu.
Psühhoanalüüs võib toimuda individuaalses keskkonnas, aga ka rühmas rühmaanalüüsina.
Psühhoanalüüs on Freudist saadik pidevalt arenenud. Lisatud pole mitte ainult uusi kontseptsioone, vaid on tekkinud ka spetsiifiliste kliiniliste piltide ravikontseptsioonid, mis lähevad Freudi ideedest kaugemale.
Sigmund Freud ja psühhoanalüüs
Psühhoanalüüsi paremaks mõistmiseks on vaja mõningaid teadmisi Freudi teooriatest. Need moodustavad psühhoanalüüsi olulise aluse. Siin on valik olulisi teooriaid.
Psüühika struktuurne mudel: id, ego ja superego.
Freud struktureeris psüühika kolmeks osaks.
Id
Freud nimetas teadvuseta osa, mis hõlmab vajadusi ja tõuke, kui "id". ID eksisteerib sünnist saati ja nõuab kohest rahuldust. Näljane imik hakkab kohe nutma, kui nälga ei rahuldata. Osa isiksusest määrab "id". Id toimib naudinguprintsiibi järgi ega ole huvitatud sotsiaalsetest normidest.
Superego
"Superego" tähistab id vastet. Moraalse autoriteedina esindab superego ühiskonna väärtusi. Tihti on tegu ka käskude või keeldudega, mille inimene on pärinud oma vanematelt. Superego normid on osaliselt teadlikud ja osaliselt teadvustamata.
ID ja superego vahel on vahendaja "mina". Ego kujuneb lapsepõlves. See sisaldab endas ja reaalsuse teadvustamist. Ego vahendab id libidinaalseid impulsse ja superego moraalseid nõudmisi.
Freud eeldas, et vaimsed probleemid tulenevad nende psüühika erinevate osade vahelistest varajastest konfliktidest. Tema eesmärk oli, et patsient tutvuks erinevate osadega ja saaks seeläbi oma elu eest vastutust võtta.
Topograafiline mudel
Freud eristas alateadvust, eelteadvust ja teadvust.
- Teadvuseta kätkevad sageli ebameeldivad mälestused või isegi soovid, mida inimene endale lubada ei taha.
- Eelteadvus on mälestused, mida inimene saab teadvustada, kui ta neile tähelepanu pöörab.
- Teadlikud on mõtted, mida inimene hetkel teadvustab ja töötleb.
Psühhoanalüütilises teraapias mängivad need teadvuse jagunemised märkimisväärset rolli. Ähvardavates või valusates olukordades võib ellujäämiseks olla ülioluline tundeid või mõtteid teadlikult mitte tunda. Oluline kaitsemehhanism on repressioonid. Ebameeldivaid tundeid või tungisid saab meie kaitsmiseks alla suruda.
Psühhoanalüüs isiksuse arendamiseks
Psühhoteraapia juhiste järgi ei käsitleta klassikalist psühhoanalüüsi teraapiavormina, vaid pigem isiksuse täiendkoolitusena. Seda seetõttu, et psühhoanalüüsil pole selgeid ravieesmärke, mida saavutada. Analüütik ja patsient uurivad patsiendi elulugu. Seanssidel töötatakse selguvate teemade kallal.
Psühhoanalüüsi edasiarendus
Psühhoanalüüsist on hiljem välja arenenud erinevad meetodid, sealhulgas analüütiline psühhoteraapia ja sügavuspsühholoogiapõhine psühhoteraapia.
Millal psühhoanalüüsi tehakse?
Psühhoanalüüs võib aidata inimestel ära tunda ja mõista oma alateadlikke motiive ja käitumismustreid. Kui praegused elusituatsioonid põhjustavad kannatusi ja psühholoogilisi sümptomeid, võib abiks olla pilk kulisside taha.
Psühhoteraapia õnnestumiseks on oluline patsiendi motivatsioon ja tahe. Psühhoterapeut ei anna nõu ega anna konkreetseid juhiseid. Patsiendil on väljakutse enda üle järele mõelda.
Mida inimene psühhoanalüüsi ajal teeb?
Psühhoanalüüsi klassikalises kontekstis lamab patsient diivanil ja terapeut istub diivani taga nii, et patsient teda ei näeks. See positsioneerimine näitab, et terapeut võtab endale üsna reserveeritud rolli, mille eesmärk on aidata patsiendil rääkida ilma pärssimiseta. Patsienti ei mõjuta terapeudi näoilmed ja ta peaks keskenduma oma sisemistele protsessidele ilma segamiseta.
Kaasaegses psühhoanalüüsis on terapeudil aktiivsem roll. Patsiendi ja terapeudi vaheline suhe on psühhoanalüüsi oluline tööriist. Kontaktis saab terapeut ära tunda patsiendi suhtemustrid. Nii luuakse ka psühhoanalüütilistes protseduurides suhe siin ja praegu ning hetkeprobleemidega.
Vaba assotsiatsioon
Psühhoanalüüsi keskne tehnika on vaba assotsiatsioon. Terapeut palub patsiendil öelda kõik, mis tal peast läbi käib. Seejärel pakub terapeut välja, milline teadvustamata sisu on assotsiatsioonide taga. Tuntud psühhoanalüüsi test, mis on loodud assotsiatsiooni stimuleerimiseks, on nn Rorschachi test. Terapeut näitab patsiendile tindilaikude mustreid. Sõltuvalt sellest, mida patsient mustris ära tunneb, teeb terapeut avaldusi patsiendi isiksuse kohta.
Ülekanne
Kui see soov ei täitunud, püüab ta seda kiindumust saada teistelt, juhul terapeudilt. Terapeut peab selle ülekande ära tundma ja patsiendile edastama. See on ka meetod teadvustamata konfliktide paljastamiseks.
Psühhoanalüüs on tugevalt seotud konkreetse inimesega. Analüütik on protsessi kaasatud ka üksikisikuna. Sellegipoolest ei tohi ta kaotada objektiivset vaadet ja peab suutma toime tulla patsiendi sageli tekkivate keeruliste tunnetega.
Sest terapeudil on ka teadvuseta osi. Seetõttu võib juhtuda, et terapeudil tekib teraapiaprotsessi käigus näiteks vastumeelsus või ka kiindumus patsiendi vastu. Psühhoanalüüsis nimetatakse seda nähtust vastuülekandeks. Selliste protsesside äratundmiseks on vajalik terapeudi hea eneserefleksioon. Sel põhjusel peab terapeut enne oma ametiga tegelemise lubamist ise läbima psühhoanalüüsi.
Kestuse psühhoanalüüs
Millised on psühhoanalüüsi riskid?
Psühhoanalüüs erineb teistest psühhoteraapiatest eelkõige selle poolest, et see võtab kaua aega. Isikud, kellel on raske pikemaajalises protsessis osaleda, võivad olla pettunud ja psühhoteraapiast varakult välja langeda. See teraapiavorm nõuab ka teatud valmisolekut vaadata oma elulugu ja mõtiskleda. Kiired lahendused ja nõuanded ei ole psühhoanalüüsi osa, kuid võimaldavad iseennast sügavamalt mõista.
Psühhoanalüüs: kriitika
Klassikaline psühhoanalüüs põhineb Freudi teooriatel. Need teooriad seatakse tänapäeval mõnikord tugevalt kahtluse alla. Freudi teooriaid on kritiseeritud eelkõige seetõttu, et neid ei saa teaduslikult kontrollida. Näiteks väidet, et on olemas id, ego ja superego, ei saa tõestada ega ümber lükata.
Teiseks mõjutas Freudi ideid ajavaim. Tema ajal oli seksuaalsuse teema tugevalt tabu alla seatud. Oma tõuketeooriaga murdis ta selle tabu ja väärtustas seksuaalsust kui elu otsustavat tõuget. Freudi teooriat kritiseeritakse eriti tugeva rõhuasetuse pärast seksuaalsetele vajadustele, mis Freudi sõnul mõjutavad tegevusi juba lapsepõlves.
Klassikalist psühhoanalüüsi Freudi järgi aga tänapäeval peaaegu ei tehta. Psühhoanalüüs on arenenud ja kohandanud oma meetodeid ja tehnikaid. Pärast seda, kui psühhoanalüüsi on pikka aega kritiseeritud, näitavad uuringud nüüd, et see teraapiavorm saavutab pikas perspektiivis häid tulemusi.
Mida pean silmas pidama pärast psühhoanalüüsi seanssi?
Psühhoanalüüsi seansid on sageli patsiendi jaoks emotsionaalselt väga nõudlikud. Näiteks võivad pinnale kerkida valusad mälestused minevikust. Seetõttu ei ole soovitatav kohe pärast seda argipäeva pingesse visata, vaid võtta aega töötlemiseks.
Kui psühhoanalüüsi lõpu poole tekib ärevus, tuleb sellest terapeudile teatada. Kuna analüütiline ravi kestab pikka aega, tunnevad paljud patsiendid end psühhoanalüüsi lõpus üksi jäetuna ja igatsevad oma terapeuti.
Väga sageli on ka hirm retsidiivi ees. Need mured ja enesekahtlused tuleb aegsasti arutada. Võib olla soovitatav psühhoanalüüs järk-järgult lõpetada ja seansse pidada järjest pikemate intervallidega.
