Lühiülevaade
- Sümptomid: hingamisraskused, õhupuudus, hingamismüra, spasmiline köha, võimalik, et õhupuudus, gripilaadsed sümptomid nagu palavik, kurguvalu, peavalu ja valulikud jäsemed
- Ravi: mitteravim läbi puhkuse, voodirežiimi, piisava vedeliku (joomine); ravimid spasmolüütikumidega (sümpatomimeetikumid), rasketel juhtudel õhupuuduse korral võib-olla kortisoon või hapnik, täiendava bakteriaalse infektsiooni korral antibiootikumid
- Põhjused ja riskitegurid: Enamasti viirused; olemasolevad hingamisteede haigused, allergiad, limaskesta ülitundlikkus bronhides, rasvumine lapsepõlves ja varajane kokkupuude kahjulike ainetega nagu tubakasuits või viirused ning enneaegne sünnitus suurendavad haigestumise riski
- Uuringud ja diagnoosimine: haiguslugu, füüsiline läbivaatus koos kopsude kuulamise ja rindkere palpatsiooniga, kaela lümfisõlmede palpatsioon, vajadusel rindkere röntgen, vereanalüüs, allergiatest, kopsufunktsiooni test
- Prognoos: Tavaliselt täielikult ravitav; tüsistused, nagu bronhiaalastma, esinevad sagedamini patsientidel, kellel on anamneesis muid haigusi või kellel on suurem risk
Mis on spastiline bronhiit?
Ühelt poolt on ahenemise põhjuseks põletikulise limaskesta paistetus. Teisest küljest spasmivad hingamisteede lihased. Siit pärineb ka nimetus “spastiline” (= spastiline) bronhiit.
Beebi bronhid on väga õrnad ja pole veel täielikult küpsed. Seetõttu on nad eriti vastuvõtlikud spastilisele bronhiidile. Sama kehtib ka väikeste laste kohta. Täiskasvanute spastiline bronhiit on seevastu üsna haruldane. Seetõttu nimetatakse seda sageli beebi bronhiidiks või imikute bronhiidiks. Kõige sagedamini haigestuvad imikud ja väikelapsed – 30–50 protsendil kuni kuueaastastest lastest on vähemalt korra olnud spastiline bronhiit.
Spastilist bronhiiti põdevatel väikelastel ja imikutel on sageli raske hingata – rasketel juhtudel vaevab neid õhupuudus. Nende astmataoliste sümptomite tõttu nimetavad arstid mõnikord spastilist bronhiiti ka "astmaatiliseks" bronhiidiks (ka astmataoliseks või astmoidseks bronhiidiks). See termin pole aga õige.
Spastilise bronhiidi tüüpilised sümptomid
Väljaköhitud lima on tavaliselt valkjas, harva verine. Kui see muutub kollakasroheliseks, näitab see sageli, et põletikulisele limaskestale on levinud ka bakterid (sekundaarne bakteriaalne infektsioon).
Hingamisprobleemid ja sage köha on väga kurnavad. Seetõttu kurnavad haiged kiiresti. Õhupuudus on mõnikord hirmutav nii haigetele endile kui ka nende vanematele.
Spastilise bronhiidiga (nagu tavaline äge bronhiit) kaasnevad sageli külmetuse või gripilaadsed sümptomid. Nende hulka kuuluvad palavik, kurguvalu, peavalu ja valutavad jäsemed.
Spastiline bronhiit või astma?
Spastilise bronhiidi sümptomid on mõnikord väga sarnased bronhiaalastma sümptomitega. Põhimõtteliselt parandab köhimine bronhiidi seisundit. Seevastu astma puhul tähendab köha tavaliselt ägenemist. Astma korral kipub ka köha kuiv olema. Sageli on aga spastilise bronhiidi ja astma vahel raske vahet teha, eriti väikelastel. Reeglina paraneb spastiline bronhiit märkimisväärselt ühe kuni kahe nädala pärast.
Mida teha ohtliku õhupuuduse korral?
Kuidas ravida spastilist bronhiiti?
Arstid ravivad spastilist bronhiiti üldiselt samamoodi kui ägedat bronhiiti. Patsiendid peaksid võtma rahulikult või jääma voodisse, kui neil on palavik. Soovitav on hoida ülakeha veidi kõrgemal. Nii on hingamine lihtsam kui lamamisasendis.
Samuti on oluline tagada piisav kogus vedelikku (tee, puljong jne).
Rahustage oma last, kui ta on hingamisraskuste tõttu väga ärevil või rahutu. Sisemine rahutus süvendab sageli hingamisraskusi.
Samuti veenduge, et õhk oleks värske ja saasteainetevaba. Soe ja niiske välisõhk (kuid mitte kuum) avaldab positiivset mõju. Sageli on abiks regulaarne ventilatsioon või niiske lapp radiaatoril. Vältige tubakasuitsu tekkimist patsiendi ümber. Suits süvendab sageli spastilist bronhiiti ja on seetõttu ohtlik.
Kui hõõrute spastilise bronhiidi ajal rindkere eeterlike õlide või salvidega, võib see bronhide limaskesta veelgi ärritada. Seejärel intensiivistuvad hingamisprobleemid ja köhahood. Lisaks ei soovitata väikelastele üldiselt paljusid eeterlikke õlisid (näiteks eukalüptiõli).
Köha pärssivad ravimid on harva soovitatavad
Spasmolüütikumid
Spastilise bronhiidi spasmiliselt ahenenud hingamisteid saab lõdvestada nn sümpatomimeetikumide (β2 retseptori agonistide) abil, näiteks salbutamooliga. Toimeained tagavad hingamisteede laienemise. Neid võib manustada sissehingamise või pihustina. Sellisel kujul jõuavad nad otse oma toimekohta (hingamisteedesse). Lastele on olemas spetsiaalsed inhalatsiooniseadmed, mis hõlbustavad aurustunud toimeainete sissehingamist.
Kui bronhide ahenemine on peamiselt tingitud limaskesta tursest, on sümpatomimeetikumidega ravist tavaliselt vähe kasu.
Mõnel juhul võib spastilist (obstruktiivset) bronhiiti ravida antikolinergilise ainega (nt ipratroopium). Sellel toimeainete rühmal on ka spasmolüütiline toime bronhide lihastele. Toimeained inhaleeritakse.
Antibiootikumid ja kortisoon
Spastiline bronhiit on põhjustatud viirustest. Kuid mõnikord levivad bakterid ka kahjustatud bronhide limaskestale. Sellega kaasneb oht, et patsiendi seisund halveneb. Seejärel määrab arst tavaliselt antibiootikumid. Nad võitlevad bakteriaalse infektsiooniga, kuid ei ole tõhusad viiruste vastu!
Edasised meetmed
Mõnikord on vaja spastilist bronhiiti ravida haiglas. See kehtib eriti imikute kohta. Vajalikud ravimid ja vedelikud saab seal väikesele patsiendile infusiooni teel manustada. Arstid jälgivad pidevalt ka hapnikuvarustust. Vajadusel saab laps täiendavalt hapnikku.
Füsioteraapiast on mõnikord abi, eriti kui haigus on kestnud. Köhimise ja hingamise täiendavaks toetamiseks saab kasutada sobivaid võtteid. Näiteks koputab terapeut ettevaatlikult patsiendi rinda.
Spastilise bronhiidi korral on rögalahtistite (köha pärssijate) manustamine vastuoluline.
Mis põhjustab spastilist bronhiiti?
Spastiline bronhiit (nagu peaaegu kõik ägeda bronhiidi vormid) on põhjustatud viirustest. Need on peamiselt RS (respiratory syncytial), paragripp, adenoviirused ja rinoviirused. Patogeenid kanduvad kergesti edasi näiteks köhimise, aevastamise või puudutamise kaudu. Tavaliselt põhjustavad need aga vaid kerget külmetust – ilma ägeda või spastilise bronhiidita.
Riskifaktorid
Äge bronhiit muutub sageli spastiliseks bronhiidiks, eriti olemasolevate kopsuhaiguste või allergiate korral. Imikud ja väikesed lapsed on sellele eriti vastuvõtlikud.
Riskiteguriteks peetakse ka enneaegset sünnitust ja väga varajast kokkupuudet viiruste ja kahjulike ainetega (võimalik, et isegi raseduse ajal). Seda võib täheldada näiteks emadel või nende lastel, kes suitsetavad laste läheduses või raseduse ajal. See suurendab laste spastilise bronhiidi või muude hingamisteede haiguste riski.
Ülekaal ja rasvumine mõjutavad negatiivselt ka kopsude ja hingamisteede mehaanika arengut. See suurendab spastilise bronhiidi tekke riski.
Kas spastiline bronhiit on nakkav?
Jah, spastiline bronhiit on nakkav. Käivitajad – tavaliselt viirused – kanduvad kergesti inimeselt inimesele edasi.
Diagnoos: spastiline bronhiit
Perearst või lastearst on esimene kontaktpunkt spastilise bronhiidi kahtluse korral. Kuna bronhiit on üldiselt väga levinud, on neil sellega palju kogemusi. Tavaliselt suudavad nad hinnata, kas spastiline bronhiit on tegelikult olemas, kui raske see on ja millised ravimeetmed sobivad.
Arst kogub esmalt haiguslugu, et saada kogu oluline teave, mis aitab diagnoosida spastilist bronhiiti ja hinnata selle tõsidust. Ta küsib näiteks järgmisi küsimusi:
- Kas teil või teie lapsel on sagedased (hingamisteede) infektsioonid?
- Kas olete teadlik varasematest hingamisteede haigustest?
- Millised on täpsed sümptomid ja kui kaua need on olnud?
- Kas oskate köha täpsemalt kirjeldada (nt vahelduv, haukuv, hommikune, koos lima rögaga vms)?
- Kas on õhupuudus?
Sellele järgneb füüsiline läbivaatus. Arst kuulab kopse. Hingamismüra on tüüpiline spastilisele bronhiidile – peamiselt väljahingamisel tekkivat vilistavat häält nimetavad arstid “vilinaks”. See näitab, et hingamisteed on ummistunud. Sumisev hingamismüra viitab sellele, et hingamisteedes on rohkem lima.
Arst koputab ka kopse. Koputamise heli järgi tehakse kindlaks kopsude seisund. Kui kopsud on tavaliselt õhuga täidetud, sarnaneb heli trumli koputamisega. Kui aga on väljendunud põletikukolle, on koputav heli summutatud.
Arst palpeerib ka (emakakaela) lümfisõlmi ning heidab pilgu suhu ja kurku.
Esmakordse spastilise bronhiidi korral pole vereanalüüs absoluutselt vajalik. Kui põletikulised parameetrid, nagu valgete vereliblede arv või CRP, on tõusnud, on see vaid üldine põletikunäitaja kehas.
Muude põhjuste välistamine
Spastilise bronhiidi kahtlusega lastel kontrollib arst alati ka seda, kas haigusnähtude põhjuseks võib olla mõni allaneelatud ja bronhidesse kinni jäänud võõrkeha. Eelkõige juhul, kui ebanormaalseid helisid on kopsude kuulamisel kuulda ainult ühelt poolt, võib võõrkeha hingamisteed olla blokeeritud.
Kui kellelgi on sageli spastiline bronhiit, on soovitatav teha täiendavaid uuringuid. Nende hulka kuuluvad näiteks allergiatest ja hingamisvõime uuring (kopsufunktsiooni test). Samuti tuleks välistada bronhiaalastma.
Kuidas spastiline bronhiit areneb?
Enamikul juhtudel paraneb spastiline bronhiit ilma tüsistuste või tagajärgedeta mõne nädala jooksul, kui seda ravitakse varakult.
Paljud vanemad on aga mures, et nende lapsel tekib pärast spastilist bronhiiti astma. Seda ei juhtu enamikul lastest: umbes 30 protsendil lastest, kellel oli imikul spastiline bronhiit, tekib hiljem bronhiaalastma.
