Kuidas diabeedi test töötab?
1. tüüpi diabeet ja 2. tüüpi diabeet on kroonilised haigused, millel on mõnikord tõsised tagajärjed. Seetõttu soovitatakse isegi tervetel inimestel regulaarselt diabeediuuringuid teha. Seda eriti juhul, kui peres on juba esinenud diabeedijuhtumeid. Mõned testimisprotseduurid sobivad ka kodus läbiviimiseks. Kuigi need ei võimalda kindlat diagnoosi panna, annavad need siiski näidustuse edasiseks arstlikuks läbivaatuseks.
Diabeedi testribad
Enamik apteeke müüb isemanustamiseks mõeldud diabeediteste. See on uriinianalüüsi lihtne versioon, mille viib läbi ka arst. Urineerimise ajal hoitakse testriba lühiajaliselt uriinijoas. Kui katseväli muudab värvi, on uriinis suhkur.
Koduseks kasutamiseks on olemas ka ribatestiseadmed, mis uurivad verd. Neid kasutavad ka diabeetikud, kes süstivad endale regulaarselt insuliini. Selleks torgib patsient oma sõrmeotsa ja veretilgast, mis väljub, uuritakse selle suhkrusisaldust.
Diabeedi testid ei asenda arsti poolt diagnoosi!
Diabeediga läheb ainevahetus paigast. See põhjustab selliseid sümptomeid nagu sagenenud urineerimine, tugev janu, naha kuivus, nõrkus, väsimus ja keskendumishäired – need on sageli esimesed hoiatusmärgid. Kaugelearenenud diabeet põhjustab ka veresoonte kahjustusi, mis võib viia kõrge vererõhuni. Seda testitakse ja diagnoositakse arsti kabinetis.
Diabeedi riski test
Seda, kas ilmnevad sümptomid viitavad tegelikult diabeedile, saab veebitesti abil piirata.
Saksamaa Diabeedi Sihtasutuse ja Saksa Diabeedi Seltsi küsimustik ehk nn FINDRISK veebiküsimustik määrab isikliku riski haigestuda diabeeti järgmise kümne aasta jooksul. See esitab küsimusi vanuse, diabeedi perekonna ajaloo, kehakaalu ja toitumise ning teatud laboratoorsete väärtuste kohta. Kuigi see ei asenda arsti juurde minekut, võimaldab see siiski teha varajases staadiumis olulisi järeldusi selle kohta, kuidas saaks vähendada diabeedi tekkeriski.
Suhkurtõbi: kuidas arst testib?
Diabeedi usaldusväärseks diagnoosimiseks on arsti visiit hädavajalik. Analüüsid teeb kas perearst või sisehaiguste ja endokrinoloogia spetsialist (diabetoloog). Diagnostika aluseks on üksikasjalik eelvestlus ja üldine füüsiline läbivaatus. Lisaks on mitmeid eriuuringuid:
Tühja kõhu veresuhkru mõõtmine
Tühja kõhu veresuhkru määramine on diabeedi diagnoosimisel eriti oluline. Selleks võtab arst patsiendi veenist verd ja laseb seda suhkrusisalduse suhtes analüüsida. Tähtis on, et kaheksa tundi enne vereproovi võtmist, mis toimub alati hommikul, tegelikult ei söödaks ühtegi toitu ning tarbitaks maksimaalselt magustamata ja kalorivabu jooke nagu tee või vesi.
Tervetel inimestel on tühja kõhu veresuhkru tase alla 100 milligrammi detsiliitri kohta (mg/dl). Väärtused vahemikus 100 kuni 125 mg/dl viitavad juba suhkru metabolismi häirele (prediabeet), kuid mitte veel avalduvat suhkurtõbe. Kui mitu korda (erinevatel päevadel) mõõdetud tühja kõhu veresuhkru väärtused ületavad 125 mg/dl, diagnoosib arst suhkurtõve.
Vereproovi aeg-ajalt vere glükoosisisalduse määramiseks võib võtta igal kellaajal. Kui väärtus on korduvalt (vähemalt kaks korda) üle 200 mg/dl ja patsiendil on tüüpilised diabeedi sümptomid, on suhkurtõbi.
Suukaudse glükoositaluvuse test
Suukaudne glükoositaluvuse test (oGTT) on diabeedi test, mis hindab täpsemalt glükoosi metabolismi toimimist. See ei ole rutiinne test, vaid seda kasutatakse juhul, kui diagnoos on ebaselge, kuid kahtlustatakse glükoosi metabolismi häireid.
Raseduse ajal korraldavad arstid regulaarselt testi, et tuvastada rasedusdiabeet õigeaegselt. Kui aga suhkurtõbi on juba teada, ei kasuta nad seda testi, et vältida vere glükoositaseme ohtlikku tõusu.
oGTT kulgeb järgmiselt: patsient sööb esmalt kolm päeva palju süsivesikuid (vähemalt 150 grammi päevas) ja seejärel ei võta 12 tunni jooksul midagi. Seejärel võetakse veri ja määratakse tühja kõhuga veresuhkru tase.
Kui veresuhkru väärtus on kahe tunni pärast 200 mg/dl või üle selle, on diagnoosiks "suhkurtõbi. Väärtused vahemikus 140–200 mg/dl viitavad nn häiritud glükoositaluvusele ehk diabeedi esialgsele staadiumile (“prediabeet”), mille glükoosikasutus on juba häiritud.
Diabeedi uriinianalüüs
Uriiniuuring on ka üks diabeedi standardtestidest. Tavaliselt ei ole uriinis suhkrut või on seda peaaegu üldse, sest neer säilitab (reabsorbeerib) selle vere filtreerimisel. Kui aga veresuhkru tase on oluliselt tõusnud, ei ole neerude võime glükoosi tagasi absorbeerida enam piisav. Seetõttu sisaldab uriin glükoosi ja diabeedi testribal olev testväli muudab värvi.
Kui arst laseb uriini laboris uurida, on võimalik lasta määrata lisaväärtusi, näiteks valgusisaldust uriinis. Kui diabeet, mida pole mõnda aega tuvastatud, on juba neerusid kahjustanud (diabeetiline nefropaatia), on see sageli kõrgem.
HbA1c väärtus
Niinimetatud HbA1c väärtus on punase vere pigmendi hemoglobiini osakaal, mis on moodustanud sideme veres suhkrumolekulidega – nn glükohemoglobiin A. Tervetel inimestel, kelle veresuhkru tase on püsiv normaalne, on HbA1c osatähtsus väiksem. 5.7 protsenti. Kui aga veresuhkru väärtusi tõstetakse faaside kaupa või püsivalt, suureneb ka HbA1c protsent. Diabeetikutel on HbA1c väärtus vähemalt 6.5 protsenti.
Antikehade test 1. tüüpi diabeedi jaoks
I tüüpi diabeedi diagnoosimisel on abi ka beetarakkude (saarerakkude antikehad) või insuliini (insuliini antikehad) vastaste antikehade tuvastamisest. Neid autoantikehi leidub paljude haigete inimeste veres juba ammu enne esimeste sümptomite ilmnemist.
Antikehatesti võib kasutada ka 1. ja 2. tüüpi diabeedi eristamiseks – näiteks kui tüüp 2 esineb noortel inimestel ebatavaliselt.
