Lühiülevaade
- Ravi: Esmaabi: immobiliseerimine, jahutamine, kahjustatud isiku rahustamine; arst nihestab liigese käsitsi, millele järgneb röntgen ja immobiliseerimine sidemete või lahastega, kaasuvate vigastuste või nihestuse ebaõnnestumise korral, võimalikud kirurgilised abinõud
- Sümptomid: tugev valu, leevendav kehahoiak, kahjustatud kehaosa liikumatus, närvivigastustest tingitud kipitus ja tundlikkus.
- Diagnoos: arst kontrollib kahjustatud liigese asendit, verevoolu, liikuvust ja stiimulite tunnetamist, pildistamisprotseduure (nt röntgen, ultraheli, kompuutertomograafia), harva liigese artroskoopiat
- Põhjused: kukkumisest või õnnetusest tingitud jõud, kaasasündinud või omandatud liigese ebastabiilsus (lõdvate sidemete tõttu), krooniline liigesekahjustus või põletik, liigese väärareng (düsplaasia), vanusega seotud kulumisest tingitud ebastabiilsus
- Prognoos: luumurru (dislokatsioonimurd) põhjustatud tüsistus, ühekordse nihestuse korral tavaliselt täielik paranemine, uuenenud nihestuse korral võimalikud püsivad kaebused
Mis on luksatsioon?
"Luksatsioon" on nihestuse meditsiiniline termin. Sel juhul hüppab liigesepea – luu, mis tavaliselt asub pesas – sellest välja. Seetõttu kaotavad kaks liigendikomponenti üksteisega kontakti.
See esineb peamiselt liigestes, mis on kehal paiknemise või anatoomia tõttu rohkem vigastuste suhtes altid, nagu õlg, küünarnukk või (kunstlik) puus.
Dislokatsioon on võimalik ka järgmistes kohtades, näiteks:
- Jalg (pahkluu, varbad, Choparti või Lisfranci liigesejoon).
- Temporomandibulaarne liiges
- Randme (perilunate nihestus)
- Hambad (lõualuu hambajuure süvendi asendi muutus)
- Kõri (peamiselt liiklusõnnetuste tõttu)
- Sternoklavikulaarne liiges (sternoklavikulaarne liiges)
Üldiselt juhtub see eriti lihtsalt väga liikuvate liigeste puhul: tavaliselt stabiliseerivad liigest kinnituvad lihased ja sidemed. Aga kui need struktuurid on kahjustatud või üle venitatud, piisab sageli hooletust jõnksatavast liigutusest või kukkumisest – ja tekibki nihestus.
Alla seitsmeaastased lapsed kannatavad harva nihestuse all. Seda seetõttu, et nende luud on endiselt paindlikumad ja annavad jõudu rakendades paremini välja.
Mis tüüpi dislokatsioonid on olemas?
Dislokatsioone on erinevaid – olenevalt sellest, milline liiges on nihestatud ja kas liigesepinnad on täielikult või osaliselt nihestunud. Mõned näited:
Õlaliigese nihestus
Õlaliiges on inimese kõige liikuvam liiges. Kõige sagedamini mõjutab seda kõigi liigeste nihestus. Kuidas anda esmaabi õlaliigese nihestuse korral, saate lugeda artiklist Õla nihestus.
Küünarnuki nihestus
Nihestunud küünarnukk on teine kõige levinum liigeste nihestuse tüüp, mis moodustab ligikaudu 20 protsenti kõigist nihestustest. See tuleneb väljasirutatud käele kukkumisest. Sageli kaasnevad sellise küünarnuki nihestamisega muud vigastused nagu sidemete rebend, luumurrud või närvivigastused. Täpsemalt saab selle kohta lugeda artiklist Küünarliigese luksatsioon.
Põlveliigese luksus
Sõrme luksus
Kui võrk- või korvpall sportimisel tugevalt vastu väljasirutatud sõrme põrkab, libiseb sõrmeliiges kergesti oma tavaasendist välja. Nihestunud näpuga palun pöörduge kindlasti arsti poole! Miks ja kuidas sellise vigastuse korral õiget esmaabi anda, saad lugeda artiklist Sõrmede nihestus.
Subluksatsioon
Nihestuse korral on liigese moodustavate luude otsad täielikult nihkunud. Kui seevastu toimub ainult osaline liigespindade eemaldumine, nagu näiteks lülikehade puhul, esineb subluksatsioon. Kui see erivorm esineb küünarliiges, nimetatakse seda Chassaignaci halvatuseks (radiaalne pea subluksatsioon). See esineb peaaegu eranditult lastel ja tekib siis, kui last tõmmatakse jõnksatavalt käsivarrest. Lisateavet selle kohta saate lugeda artiklist Subluksatsioon.
Mida teha nihestuse korral?
Ärge kunagi proovige nihestatud liigest ise seada! Närve, veresooni või sidemeid on muljumise või rebenemise oht! Seetõttu jätke nihestus alati arstile.
Esmaabimeetmed
- Immobiliseerimine: esimene asi, mida teha, on nihestatud liigese immobiliseerimine mähise või sidemega. Käe nihestuste korral on kõige parem paluda kahjustatud isikul seda paigal hoida. Lisaks on mõnikord kasulik käsivart stabiliseerida, kinnitades ettevaatlikult padja käe ja kehatüve vahele.
- Jahutamine: nihestuse korral paisub kahjustatud piirkond tavaliselt kiiresti. Samuti on tugev valu. Nii turset kui valu saab leevendada jahutamisega. Jahutamiseks sobivad riidesse või jahedasse paki sisse keeratud jääkuubikud. Ärge kunagi kandke jääd otse nahale!
Meditsiiniline ravi
Kaasaegsete vigastusteta nihestuse korral vähendab arst tavaliselt nihestatud liigest käsitsi. See võib olla väga valus. Seetõttu antakse patsiendile tavaliselt eelnevalt tugev valuvaigisti või lühike anesteetikum. Selle eeliseks on ka see, et lihaspinge väheneb. See muudab luu uuesti pesasse sisestamise lihtsamaks.
Mõnel nihestuse korral ei õnnestu käsitsi reguleerimine või tekivad kaasnevad vigastused (nt närvide, veresoonte või lihaste vigastus või luumurd). Sellistel juhtudel on vajalik kirurgiline sekkumine. Sageli tehakse operatsioone ka noorematel sportlikult aktiivsetel inimestel, et vähendada uuesti nihestuse ohtu. Operatsiooni käigus pingutab kirurg ülepingutatud kapsli- või sidemeaparaati ja taastab seeläbi liigese stabiilsuse.
Millised on nihestuse sümptomid?
Välisest jõust põhjustatud traumaatiline nihestus on tavaliselt väga valus. Seetõttu võtab patsient kohe kaitsva kehahoiaku. Näiteks nihestatud õla puhul surub ta haige käe instinktiivselt vastu tüve.
Samuti on nihestusele tüüpiline, et kahjustatud kehaosa saab järsku liigutada vaid veidi või üldse mitte (näiteks sõrme nihestuse korral sõrm või õla nihestuse korral käsi).
Kui sidemed ja lihased on juba üle venitatud ja nihestus esineb korduvalt, on see nn harjumuspärane nihestus sageli vähem valus kui traumaatiline.
Kuidas diagnoosi pannakse?
Arst annab patsiendile esmalt valuvaigisteid, et muuta järgnev füüsiline läbivaatus talutavamaks. Selle läbivaatuse käigus vaatab arst hoolikalt kahjustatud liigest ennast ja selle asukohta. Samuti kontrollib ta kahjustatud kehaosa vereringet, liikuvust ja stiimuli tajumist.
Näiteks kui nihestatud õla- või küünarliigese käsi on kahvatu või isegi sinakas, on tõenäoliselt mõni veresoon vigastatud. Kui patsient ei saa enam kätt ega sõrmi korralikult liigutada või tunneb vastavates piirkondades kipitust, siis on suure tõenäosusega närvid vigastatud.
Järgmine samm on nihestatud liigese röntgenülesvõte. Nii teeb arst kindlaks, kas see on tõesti täiesti nihestatud ja kas selle käigus on viga saanud ka luud. Vahel on juba ultrahelipildil näha nihestus (eriti lastel).
Harvadel juhtudel on nihestuse korral vajalik liigese endoskoopia (artroskoopia).
Mis on dislokatsiooni põhjused?
Sõltuvalt sellest, kuidas nihestus toimub, eristavad arstid järgmisi dislokatsioone:
Traumaatiline luksatsioon
Eksperdid räägivad sellest siis, kui liiges nihkub otsese või kaudse jõu mõjul (näiteks õnnetuse või kukkumise korral).
Tavaline luksatsioon
Harjumuspärane nihestus on tingitud kaasasündinud või omandatud liigese ebastabiilsusest (näiteks väga lõdvate sidemete tõttu). Sellisel juhul piisab sageli minimaalsest pingest ja kahjustatud liiges nihkub. Dislokatsiooni ilma igasuguse jõuta nimetatakse ka spontaanseks dislokatsiooniks.
Patoloogiline dislokatsioon
See tekib näiteks kroonilise liigesekahjustuse või liigesepõletiku tagajärjel koos kapsli ülevenitamisega. Patoloogiline nihestus esineb ka liigeste hävimise korral ja lihaste halvatuse tagajärjel.
Kaasasündinud luksatsioon
Vanematel inimestel on nihestused rohkem altid kui noortel. Seda seetõttu, et kõõlused, sidemed ja luud kuluvad vanusega, muutes liigesed ebastabiilsemaks. Põhimõtteliselt nihestavad liigesed ka noortel meestel sagedamini kui naistel, sest nad kipuvad sagedamini tegelema riskantse spordialaga.
Milline on dislokatsiooni prognoos?
Dislokatsiooni võimalik tüsistus on see, et üks liigeses osalev luu puruneb täielikult või puruneb nihestuse käigus väike luutükk. Seejärel räägivad arstid luksatsioonimurrust (nihestusmurru). See oht esineb näiteks kukkumiste korral, kui liigendile mõjuvad suured jõud.
Enamikul juhtudel paranevad ühekordsed nihestused pärast sobivat ravi täielikult. Kui aga nihestus kordub, muutub kõnealune liiges mõnikord üha ebastabiilsemaks. Selle tulemusena on võimalikud püsivad kaebused.
Üldjuhul sõltub paranemise kulg ja kestus haigestunud inimese võimalikest kaasuvatest vigastustest, teraapiast, vanusest ja abist (nt läbi aktiivse lihaste arendamise).
Kas on ennetavaid meetmeid?
Kui kellelgi esineb nihestus sagedamini (näiteks sidekoe nõrkuse tõttu), võib olla soovitatav hoiduda teatud tegevustest või spordist.
