Dopamiini puudulikkus: sümptomid
Dopamiin on ajus üks olulisemaid edastajaid. See moodustub nn dopamiinergilistes närvirakkudes (neuronites) aminohappest türosiinist ja tagab liigutuste sihipärase kontrolli. Kui liikumisimpulsid ei kandu üle või edastatakse dopamiini puudulikkuse tõttu väga aeglaselt, võivad ilmneda järgmised sümptomid:
- Värin (treemor)
- Lihaste jäikus (rigorus)
- Ebakindel kõnnak ja asend (posuraalne ebastabiilsus)
- Vabatahtlike motoorsete oskuste aeglustumine (bradükineesia)
Dopamiini puudusel võivad olla laastavad tagajärjed ka aju niinimetatud tasusüsteemile ja teistele olulistele ajufunktsioonidele. Dopamiin mängib keskset rolli mitte ainult mälu, vaid ka vaimse tervise jaoks. Kui dopamiini retseptoreid enam piisavalt ei stimuleerita, kannatavad motivatsioon, tõuge ja tähelepanu. Sarnased sümptomid ilmnevad ka pärast uimastite kuritarvitamist, kui retseptorid on eelnevalt dopamiiniga üle ujutatud ja seetõttu reageerivad nad pärast seda vähem tundlikult:
- depressioon
- Soovi ja tõuke puudumine (anhedoonia)
- Tähelepanu puudulikkuse häire
Väljaspool aju põhjustab dopamiin kõhu ja neerude veresoonte laienemist ning soodustab vereringet. Samuti stimuleeritakse ja reguleeritakse sümpaatilist närvisüsteemi. Seetõttu on raske dopamiinipuuduse võimalikud tagajärjed nendes piirkondades
- Neelamishäired
- kontrollimatu higistamine
- Kusepõie tühjendamise häired
Dopamiini puudulikkus: põhjused
Dopamiini puudulikkuse põhjuseks võib olla aju dopamiinergiliste neuronite surm, mis vähendab neurotransmitteri tootmist. Kui üle poole neuronitest on surnud, ilmnevad esimesed dopamiinipuuduse sümptomid. Seda nimetatakse Parkinsoni sündroomiks või Parkinsoni tõveks, mida tuntakse ka kui värinatõbe. Naised ja mehed on võrdselt mõjutatud. Esinemissageduse tipp on vanuses 50–60.
Narkootikumide kasutamine võib põhjustada ka dopamiini puudulikkust: selliste ravimite, nagu kokaiini kuritarvitamine põhjustab dopamiini tagasihaarde lühiajalist pärssimist, nii et neurotransmitter toimib kauem. Retseptorid on seetõttu ülestimuleeritud ja mõnikord isegi lagunenud, et keha saaks end liigse dopamiini eest kaitsta. Kui dopamiini tase uuesti langeb, vajavad retseptorid stimuleerimiseks suuremat kogust saatjat, mille tulemuseks on dopamiini suhteline puudus. Samal ajal on signaali edastamiseks saadaval vähem retseptoreid. See väljendub võõrutusnähtudena koos rahutuse ja ärrituvusega.
Samuti on oluline saada piisavalt aminohappeid toidust, mistõttu võib alatoitumine või paastumine põhjustada ka dopamiini puudust.
Dopamiini puudulikkus: pikaajalised tagajärjed
Praeguste uuringute kohaselt ei saa Parkinsoni tõve puhul dopamiinergiliste neuronite surma peatada, mistõttu kliiniline pilt muutub järjest raskemaks ja lisanduvad muud sümptomid. Esialgsetele liikumishäiretele lisanduvad näiteks depressiivsed meeleolud ja dementsus. Dopamiini puuduse kompenseerimiseks haigetel patsientidel on vaja spetsiaalseid ravimeid.
Arvatakse, et dopamiini puudus võib olla ka üks tähelepanupuudulikkuse hüperaktiivsuse häire (ADHD) põhjusi. Praeguste uuringute kohaselt on endiselt ebaselge, mil määral võib kunstliku dopamiini manustamine haigeid aidata.
Dopamiini puudus: mida selle vastu teha?
L-dopa on dopamiini eelkäija, mis võib siseneda ajju vereringe kaudu. See on Parkinsoni tõvega patsientide jaoks üks olulisemaid asendajaid. Noorematele patsientidele eelistatakse dopamiinitaolisi aineid. Samas välditakse täiendavate ravimite abil neurotransmitteri enneaegset lagunemist.
Tasakaalustatud toitumine loob aluse tasakaalustatud dopamiini tasakaalule. Meditatsioon, lõõgastusharjutused või jooga aitavad tasakaalustada ka stressist või pingest põhjustatud dopamiinipuudust.
