Mis on lümfotsüüdid?
Lümfotsüüdid on valgete vereliblede (leukotsüüdid) alarühm. Nende hulka kuuluvad B-lümfotsüüdid (B-rakud), T-lümfotsüüdid (T-rakud) ja looduslikud tapjarakud (NK-rakud).
Lümfotsüüdid moodustuvad lümfisõlmedes, põrnas, harknääres ja luuüdis. Enamik rakkudest jääb sinna ka pärast nende moodustumist; ainult umbes neli protsenti moodustunud lümfotsüütidest siseneb vereringesse.
Millised on lümfotsüütide funktsioonid?
B-lümfotsüüdid arenevad pärast kokkupuudet võõrainetega, näiteks patogeenidega, niinimetatud plasmarakkudeks ja toodavad spetsiifilisi antikehi sissetungija vastu.
T-lümfotsüütidel ja nende alatüüpidel on seevastu muud kaitsefunktsioonid.
- Nad reguleerivad immuunsüsteemi vastust patogeenidele.
- Nad võitlevad nakatunud või degenereerunud keharakkudega (tsütotoksilised T-rakud, T-tapjarakud).
- Nad soodustavad B-rakkude arengut.
- Nad toetavad kaudselt antikehade küpsemist.
Lisaks osalevad T-lümfotsüüdid kontaktallergiate ülitundlikkusreaktsioonis.
T-lümfotsüüdid on tuntud ka kui mälurakud: kui nad on tutvunud antigeeniga (võõraine iseloomulik komponent), saavad nad uue kontakti korral selle kohe tuvastada ja käivitada kiire spetsiifilise kaitsereaktsiooni.
Mis on ebatüüpilised lümfotsüüdid?
Erinevate haiguste taustal muutub lümfotsüütide välimus (morfoloogia). Näiteks muutuvad need suuremaks või raku tuum muudab oma kuju. Arstid nimetavad selliseid muutunud rakke ebatüüpilisteks lümfotsüütideks. Neid leidub veres muu hulgas:
- teatud toksoplasmoosi vormid
- punetiste
- Maksapõletik (hepatiit)
- Mononukleoos (Pfeiffersches'i näärmepalavik, infektsioon Epsteini-Barri viirusega)
- Tsütomegaloviirus (tsütomegaloviiruse infektsioon, CMV)
Lümfotsüüdid: normaalsed väärtused
Väikeses vereanalüüsis antakse ainult leukotsüütide koguarv. Kui aga arst soovib teada lümfotsüütide ja teiste leukotsüütide alarühmade protsenti, määrab ta diferentsiaalvereanalüüsi. Seal antakse lümfotsüütide hulk tavaliselt suhtelise väärtusena ehk osakaaluna leukotsüütide üldarvust (protsentides). Mõnikord näitavad laboritulemused aga ka absoluutväärtust ehk lümfotsüütide arvu vere nanoliitri kohta. Sõltuvalt vanusest kehtivad järgmised standardväärtused:
|
suhteline väärtus (leukotsüütide koguarvu osakaal) |
absoluutväärtus (lümfotsüütide arv nanoliitri kohta) |
|
|
<2 aastat |
40 - 70% |
2-17 / nl |
|
2 kuni 5 aastat |
20 - 70% |
1.7-5.9 / nl |
|
6 kuni 16 aastat |
20 - 50% |
1-5.3 / nl |
|
alates 17 aastast |
20 - 45% |
1-3.6 / nl |
Millal on lümfotsüüdid tõusnud?
Suurenenud lümfotsüütide taset leitakse ka täiskasvanutel infektsioonijärgsel paranemisfaasis. See kehtib eriti viirusnakkuste, nagu mumpsi või leetrite,, aga ka bakteriaalsete infektsioonide, näiteks läkaköha kohta. Lümfotsüütide taset suurendavad ka kroonilised nakkushaigused, nagu tuberkuloos või süüfilis (lues).
Lümfotsüüdid võivad aga olla liiga kõrged ka haiguste puhul, mida ei põhjusta patogeen. Selliste haiguste näideteks on:
- kroonilised põletikulised soolehaigused, nagu Crohni tõbi või haavandiline koliit
- veresoonte põletikud (vaskuliidid), nagu hiidrakuline arteriit
- seerumtõbi (immuunsüsteemi raske allergiline reaktsioon)
- hormonaalsed häired, nagu Addisoni tõbi või hüpertüreoidism
Eriti väljendunud lümfotsütoos leitakse kroonilise lümfotsütaarse leukeemia (CLL) korral. Selle verevähi vormi puhul tõusevad väärtused sageli üle 100,000 XNUMX/ml.
Millal lümfotsüüdid vähenevad?
Kui lümfotsüüdid on liiga madalad, nimetatakse seda lümfopeeniaks või lümfotsütopeeniaks. See ilmneb järgmistel juhtudel:
- Stressireaktsioonid
- ravi kortikosteroididega ("kortisoon")
- endogeenne suurenenud kortikosteroidide sekretsioon
- pärast kiiritusravi
- süsteemne erütematoosluupus
- lümfisüsteemi haigused, nagu lümfisõlmede tuberkuloos või mitte-Hodgkini lümfoom (lümfisõlmevähi vorm)
