Lühiülevaade
- Mis on pachyderma? Paksenenud, kõvastunud nahk või limaskest.
- Ravi: Ravi sõltub naha paksenemise vallandajast. Rakendatud ravimeetodid hõlmavad kreeme, tinktuure, salve ja ravimeid.
- Põhjused: nahaärritusest (nt hõõrdumisest või survest) ja/või haigusest (nt atoopiline dermatiit) põhjustatud suurenenud naharakud.
- Diagnoos: Vestlus arstiga, füüsiline läbivaatus (vajadusel nahatiheduse mõõtmine).
- Ennetamine: nahahooldus spetsiaalsete kreemide ja salvidega (vesi-õli emulsioonid), tasakaalustatud toitumine
Mis on pachyderma?
Pachyderma on tehniline termin, mis tähistab liigselt paksenenud ja/või kõvastunud nahka või limaskesta. Seda nimetatakse kõnekeeles ka elevandi nahaks. Naha paksenemine tekib tavaliselt korduva nahapõletiku tagajärjel. Need esinevad näiteks teatud haiguste puhul, nagu psoriaas või neurodermatiit.
Naha paksenemine või kõvenemine võib tekkida ka siis, kui kahjustatud isikud avaldavad teatud piirkonnale liigset stressi. Sel juhul nahk pakseneb, et kaitsta aluskudet (nn kallus).
Mis aitab elevandi naha vastu?
Pärast seda, kui arst on leidnud naha paksenemise põhjuse, otsustab ta koos haigestunud isikuga edasised ravietapid. Need sõltuvad naha paksenemise vallandajast.
Ravige põhihaigust
Kui patsient põeb näiteks neurodermatiiti ja see põhjustab naha paksenemist, ravib arst põhihaigust. Näiteks kirjutab ta välja niisutavad nahakreemid, mis leevendavad sügelust.
Kuid selliseid ravimeid nagu kortisoon kasutatakse ka spetsiaalselt neurodermatiidi ja teiste põletikuliste haiguste korral. Need inhibeerivad kehas põletikku soodustavaid aineid ja leevendavad seeläbi tekkivaid sümptomeid.
Vältida nahaärritust
Kui naha paksenemise põhjuseks on väline nahaärritus (nt surve või hõõrdumine), soovitavad dermatoloogid vallanduvat ärritajat vältida. Näiteks kui teil on jalgadel nahapõletik, veenduge, et te ei kannaks liiga kitsaid kingi.
Nahahooldusvahendid
Naha paksenemise korral on oluline ka korralik nahahooldus. Peamine on tagada nahale piisav niiskus.
Kreemid ja salvid
Sobivad ka karbamiidiga (Urea) hoolduskreemid. Sisalduv uurea seob niiskust naha ülemistes kihtides ja kaitseb nahka kuivamise eest.
Eemaldage kalluseid
Nahk moodustab kalluseid loomuliku kaitsereaktsioonina hõõrdumise või surve eest (nt liiga kitsastest kingadest). Põhimõtteliselt pole kalluseid vaja eemaldada. Kui aga leiate, et liigne kallus, näiteks jalgadel, häirib, on võimalik see eemaldada.
Sobivate tööriistadega, nagu pimsskivid, kalluseviilid ja kalluseraspsid, saab kalluse ettevaatlikult eemaldada. Enne viilide ja höövlitega töötlemist soovitavad arstid kalluse pehmendamiseks jalavanni. See muudab eemaldamise lihtsamaks. Toitev koorimine aitab eemaldada liigseid nahahelbeid ja siluda nahapinda.
Et vältida võimalikke vigastusi tõrksate nahapõletike eemaldamisel, soovitavad arstid professionaalset (meditsiinilise) jalahooldust (nt jalaarsti poolt).
Salitsüülhappel on ka antibakteriaalne ja põletikuvastane toime. Nahaärritused paranevad kiiremini. Salitsüülhapet ja uureat sisaldavad tooted on apteekides saadaval nii vedelal (nt lahus, tinktuur) kui ka pooltahkel (nt kreem, geel, salv) ravimvormil.
Küsige oma arstilt või apteekrilt, millised ained ja hooldustooted sobivad teie nahale kõige paremini ning kuidas neid doseerida.
töö
Mõnel juhul on paksenenud kallus märk kroonilisest nahapõletikust (dermatiit). See on armistunud ja moodustuvad kallused (tüloomid). Kui haigetel tekib sellest tulenevalt valu (nt maisi puhul) või kui nahamuutus on visuaalselt äärmiselt häiriv, eemaldab arst paksenenud naha ka kirurgiliselt. Selleks teeb patsient esmalt jalavanni sooja veega, et kallus pehmendada. Seejärel eemaldab arst hoolikalt sobiva instrumendi (nt lõikuri või skalpelli) abil üleliigsed sarvjas nahakihid.
Jalgade väärasendi korrigeerimine
Kui kallus tekib jala väärasendist tingitud survepunktide tagajärjel (nt lame või lõtvunud jala korral), saavad haiged seda leevendada, kandes laia lõikega ja mugavaid jalanõusid. Lisaks aitavad sisetallad ja spetsiaalne jalalihaste treening aidata väärasendit parandada ja seeläbi stressis naha survet leevendada.
Kas pachyderma on ravitav?
Naha paksenemine on põhimõtteliselt ravitav. Kui haiged väldivad põhipäästikut ja arst ravib kahjustatud nahapiirkonda õigesti, saab ka paksenenud naha kõrvaldada. Paljudel juhtudel on haigetel võimalik naha paksenemist kodus edukalt ravida.
Kuidas elevandi nahk areneb?
Pahüderma korral stimuleeritakse naha välimist rakukihti (epidermis või küünenaha) suurenema (nimetatakse hüpertroofiaks). Kõige levinumad põhjused on teatud haigused ja pikaajaline nahaärritus.
Vähenenud rasu tootmine (sebostaas).
Kui rasunäärmed eritavad liiga vähe rasu, kaotab nahk vett ja pakseneb. Rohkem kui 80 protsendil juhtudest on sebostaas vanusega seotud, kuna rasu tootmine väheneb loomulikult vanusega. Näiteks naistel põhjustab menopausi ajal toimunud muutused hormoonide tasakaalus mõnikord selle, et nahk toodab vähem rasu ja muutub seega kuivaks.
Muud sebostaasi põhjused on: vitamiinipuudus (nt vitamiinid C, E ja A), vedelikupuudus, välismõjud nagu liigne UV-kiirgus liiga pikast päevitamisest, tolmu ja heitgaasidega saastunud õhk, sünteetilised kosmeetikatooted (nt aineid sisaldavad). nagu polüetüleenglükool, parabeenid, petrooleumid, silikoonid, kunstlikud lõhnaained, emulgaatorid).
Krooniliste nahahaiguste, nagu neurodermatiit (atoopiline ekseem) või psoriaas, sümptomina esineb ka naha paksenemist (nn lihheneerumine). Haiguse tagajärjel muutub nahk sarviliseks ja pakseneb. Seetõttu näeb see sageli nahkjas välja.
Eriti randmete, küünarnukkide ja põlvede tagumises piirkonnas on nahk sageli paksenenud ja vähem elastne. Nahk pakseneb mõnikord ka kontaktallergia korral, mille puhul tekib ekseem kokkupuutel teatud ainetega (nt metallid, puhastusvahendid, lateks).
Naha pikaajaline stress
Kui nahk on mingis kohas püsivalt pinges, reageerib see nn hüperkeratoosiga. Selle protsessi käigus surevad terved naharakud ja muutuvad surnud sarvestunud rakkudeks. Nahk pakseneb ja tekib kallus (nimetatakse ka tüloomiks, sarvkalluseks või nahakalluseks). See kaitseb nahka välismõjude eest, nagu hõõrdumine või surve, ning ilmub sageli jalalabale (pallidele ja kandadele).
Kallused võivad tekkida ka kätele ja (sobiva stressi korral) muudesse kehapiirkondadesse. Tavaliselt tekib see kohtades, kus nahk puutub pikema aja jooksul kokku hõõrdumise ja survega. Tuntuim tüloomi vorm on nn maisi jalal. See areneb näiteks siis, kui liiga kitsad kingad tekitavad nahale püsiva koormuse.
Sümptomid teiste haiguste korral
Naha pindala paksenemine või turse ilmneb ka muude seisundite sümptomina. Nende hulka kuuluvad näiteks:
- Cutis verticis gyrata: harvaesinev kaasasündinud haigus, mille korral peanahk on väärarenguga ja tekivad kortsud
- Pachydermoperiostoos: harvaesinev pärilik haigus, mille puhul nahk pakseneb ja tekivad kortsud, lisaks muudele sümptomitele
- Müksoödeem ja skleromükseem: haruldane nahahaigus, mille puhul nahale tekivad samblikulaadsed sõlmed (paplid) ning nahk pakseneb ja kõveneb laial alal.
- Erütropoeetiline protoporfüüria: harvaesinev ainevahetushäire; nahk sügeleb, põleb ja punetab päikesevalguse käes; nahk pakseneb
- Interaryt(a)enoidne pahhüderma: pahhüderma vorm, mille puhul kõri limaskesta kude on tugevalt paksenenud, valkjas ja selgelt kortsuline ning kaetud väikeste tüügastega
- krooniline turse (veepeetus): paistetus, mis on tingitud vedeliku kogunemisest kudedesse (tavaliselt jalgadele või pahkluudele), nt maksatsirroosi ja kroonilise venoosse puudulikkuse korral
- Elefantsiaas: kehaosa (nt jalad või välissuguelundid) suurenemine või turse kogunenud lümfivedeliku (lümfödeem) tõttu, mida lümfikanalid enam piisavalt ei eemalda.
- Lümfi- ja/või veresüsteemi vähid (nt mitte-Hodgkini lümfoom või leukeemia).
Nahk tundub – sarnaselt elevantidega – sarvjas, kortsus, paistes ja kuiv. Mõjutatud isikud teatavad sageli sügelevatest ja valulikest nahapiirkondadest. Mõnel juhul on nähtavad ka laigud nahal. Naha paksenemine, näiteks kallus, esineb eriti jalataldadel ja peopesadel.
Kuidas pahhüdermat ära tunda?
Kui haigestunud isik märkab nahapaksendeid, mis on valusad või tunduvad ebatavalised, on perearst esimene kontaktpunkt. Vajadusel ja edasisteks uuringuteks saadab ta patsiendi nahaarsti juurde.
Arutelu arstiga
Enne naha tegelikku uurimist viib arst läbi üksikasjaliku vestluse kahjustatud isikuga (anamnees). Muuhulgas esitab ta küsimusi olemasolevate nahaprobleemide ja muutuste kohta, näiteks kus need esmakordselt ilmnesid, kas tekkisid äkki või tekkisid pikema aja jooksul, kas on võimalikke naha paksenemise vallandajaid (nt jalanõud, mis liiga pingul), kas haigel on muid haigusi (nt neurodermatiit).
Füüsiline läbivaatus
Milliseid nahamuutusi oodatakse?
Naha paksenemise võimalikult täpseks kirjeldamiseks ja selle käivitava põhjuse vihjete leidmiseks pöörab arst tähelepanu järgmisele:
- Nahamuutuse tüüp: Kas tegemist on naha paksenemise, sõlmede (nt ka nahavähi või tüükadega), villidega (nt neurodermatiidi või vöötohatis), soomustega (nt psoriaasi korral) või täppidega (nt nõgeslööve korral)?
- Nahavärv: kas nahk on punetav või kollakas või sinakas?
- Naha tekstuur: kas nahk on paksenenud? Kas sõlmed on palpeeritavad? Kas nahk on kare ja kuiv?
- Piiramine tervest nahast: kas paksenenud naha servad on tervest nahast selgelt piiritletud? Kas need näevad välja ühtlased või ebakorrapärased?
- Naha suuruse ja leviku muutused: Kas nahamuutused on jaotunud suurele alale, joone või ringi kujul? Kas need esinevad sümmeetriliselt mõlemal või ühel küljel?
- Kehakoht: kus kehaosas paikneb nahamuutus?
- Täiendavad kaebused: Kas kahjustatud nahapiirkond sügeleb, põleb, valutab või veritseb?
Enamasti oskab arst juba füüsilisel läbivaatusel öelda, kas tegemist on patoloogilise nahapaksendusega ja kui, siis millise.
Ultraheli
Vajadusel mõõdab nahaarst spetsiaalse ultraheliaparaadiga naha tihedust ja paksust. Sel eesmärgil juhib arst seadet kahjustatud nahapiirkonnale. Ultrahelilained tungivad läbi naha ja peegelduvad üksikute koestruktuuride poolt erinevalt. Nii saab arst visualiseerida naha struktuure kuni 1 cm sügavuseni ning hinnata naha paksust ja tihedust.
Muud uuringud
Vajadusel uurib arst ka haige inimese verd. Muuhulgas annavad verenäitajad märke põletikust, allergiast või muudest haigustest. Mõnel juhul on kasulik naha biopsia. Kohaliku tuimestuse all võetakse väike nahaproov ja seejärel uuritakse seda laboris pahaloomuliste nahakasvajate suhtes. Biopsia annab teavet ka võimalike infektsioonide, autoimmuunhaiguste või allergiavormide kohta.
Nahaäige on kasulik ka patogeenide, näiteks seente või bakterite tuvastamiseks. Nahaarst eemaldab mõne naharaku või eritise väikese pintsli, vatitiku või spaatliga. Seejärel uurib ta proovi mikroskoobi all või laseb seda laboris analüüsida.
Kuidas saab elevandi nahka ära hoida?
Oluline on toetada terve naha taastumist – olenemata võimalikest põhjustest või vallanduvatest haigustest. Siin on mitmeid ennetusvõimalusi:
Õige hooldus naha paksenemise vastu
Et nahk jääks elastseks ja vastupidavaks, vajab see niiskust. Nii kaitseb nahk end paremini välismõjude, surve ja hõõrdumise eest. Pahüderma ennetamiseks on seetõttu soovitav kasutada ka apteegist sobivaid hoolduskreeme (nt uureaga või vesi-õlis emulsioonidega) pärast arsti või apteekriga konsulteerimist.
Hoiduge apteegis tavapäraste nahahooldustoodete kasutamisest. Need sisaldavad sageli pehmendajaid, säilitusaineid ja värvaineid, kunstlikke lõhna- või sideaineid. Need võivad nahka stressi tekitada, ärritada ja lisaks kuivatada.
Regulaarsel professionaalsel jalahooldusel on ka nahapõletikku ennetav toime.
Toitumine paksenenud naha jaoks
Põhimõtteliselt toetage oma naha tervist õige toitumisega. Soovitatav on tasakaalustatud ja mitmekülgne toitumine, milles on palju köögivilju, puuvilju, teravilju ja kiudaineid – ning vähe liha ja kala.
